Ma kuulen igapäevaselt just naistelt küsimust, et miks ei tule ellu seda üht ja õiget?
Naised tänapäeval otsivad meeleheitlikult armastust. Just meeleheitlikult on see õige sõna.
Minu juurde tulevatel naistel on sageli kolm-neli-viis mehenime kaasas, kas keegi nendest on vähemalt see üks ja ainus, see kes teeb mu lõpuks õnnelikuks?
Esmalt muidugi ikka see mu vana tarkus, et õnnelikuks saad sa ikka ainult ise end elada, mitte ükski mees ei saa sulle pakkuda õnne kui seda ei ole sinu enda sees juba olemas.
Paraku ei tule armastus su juurde otsides, armastus on justkui juhus. Nagu lotovõit! Sa saad kohe aru, et jess, nüüd on see käes! Jackpot!
Kuidas kutsuda enda ellu armastust? Tegelikult on selleks lihtne valem, võin rääkida enda kogemusest.
Mina ei otsinud armastust, ma olin õnnelik vallaline ja veendunud, et nii see jääbki olema. Mul ei olnud millestki puudust, tähelepanu sain, meessõbrad poputasid mind ja kõik oli minu jaoks kõige paremas korras.
Kevadel veetsin sõpradega koos nädala paastulaagris. Seda viis läbi üks äärmiselt äge ja tark naine, tema nimi on Viigi Viil-Kangur.
Meie paastulaagri ühes “õppetunnis” küsis mu üks sõbranna Viigilt, et kuidas tõmmata oma ellu armastust?
Viigi rääkis, et selleks on üks lihtne mantra, sa pead seda kordama ja end veenma, et just nii see on.
Lause on lihtne: “Ma olen tänulik, et suudan luua suhte, kus mind täidab ja ümbritseb armastus”.
Minu sõbranna, kes õpib iga päev palju tekste pähe, ei suutnud seda lauset pähe saada! See tundus mulle nii uskumatu. Kordasin seda lauset talle justkui spikrina ees, kordi ja kordi, lootsin, et ta loeb mu huultelt. Ma nii tahtsin, et ta leiaks selle armastuse. Mulle jäi see lause kohe pähe, aga talle mitte.
Ja ta ei saanudki seda pähe!
Ja mis oli tulemus?
Kaksteist päeva peale laagrit saabus mu ellu inimene, nagu välk selgest taevast, ning on seda siiani.
Minule jäi lause pähe, mina kordasin seda, endale aru andmata! Midagi lootmata või ootamata.
Sõbranna on veel ootel.
Loe pikemalt edasi: Krstitimmer.ee
