Mulle tundub, et võitluses koroonaviiruse vastu käitume me ühelt poolt formaalselt ja teiselt poolt lahmivalt. Näiteks paneme toitlustuskohad kella kümnest kinni. Aga mille poolest on kellaaeg viiest kuueni vähem ohtlik? Inimesed tulevad töölt ja lähevad õhtust sööma, mille poolest on nad väiksemas ohus.
Justkui tahetakse hävitada teenindussektorit, aga need on töökohad ja riigile makstavad maksud. Kas üha rohkem peame ennast ülalpidama Saksamaa arvelt. Mugav elu küll.
Sotsiaalneelu kaob ära. Ühendus arvutite teel ei asenda näost näkku suhtlemist. Praegune ühiskond soosib seda, et järgmine põlvkond kasvaks üles ainult virtuaalses maailmas – üksikult ja omaette. Kas me seda soovimegi?
Isegi linnavolikogu istungid peetakse nüüd virtuaalselt. Kas me oleme tõesti üksteisele nii kohutavad ja ohtlikud ja ei suuda end kaitsta mingite maskide ega kinnastega viiruse eest.
Mina olen vanuse poolest riskigrupis ja tunnen, et käsumajanduses elamine on kõige ohtlikum. See tekitab trotsi, meie eest otsustatakse kõik ära.
Allikas. FB: Edgar Savisaar