Asenduskodust Raineri* ja Kristo* peresse jõudnud Martin* on praegu 14-aastane. Martin on kogenud oma elus tõsiseid kaotusi. Algul jäi ta ilma bioloogilisest emast, siis kaotas ta ka teda vahepeal kasvatanud kasupere. 9-aastasena asenduskodusse naasnuna ootas ta kaks aastat, kuni tulid Rainer ja Kristo, kes elu poolt vintsutatud lapsele kodusoojust pakkusid ja tema hoolduspere vanemateks hakkasid.
Kust teil tuli mõte hakata lapsevanemateks?
Rainer: Pikka aega oli meie peres nii, et Kristo tahtis last, aga mina mitte. Lõpuks jõudsin ka mina oma mõtetes sinnamaale, et miks mitte. Kodu ja maakodu olid meil olemas, tekkis küsimus, et kuhu edasi. Otsustasime, et võtame ette lapsendamise teekonna, olles valmis selleks, et ükshetk tuleb vastu betoonsein sildiga: „Teile me küll lapsi ei anna!“. Aga oh üllatust – me ei kohanud mitte ühtki kurja lastekaitsjat! Olime muuseas üks esimesi peresid, kes Eestis hooldusperede registrisse kanti. See oli aastal 2018.
Meie hoolduspere vanemateks saamine oli tavapärasega võrreldes pisut teistsugune teekond – kõigepealt viis elu meid kokku lapsega, kellele soovisime kodu pakkuda, ja alles siis esitasime avalduse, mitte vastupidi. Kui oleksime läinud tavapärast rada pidi ehk täitnud kõigepealt sooviavalduse, siis ilmselt ei oleks me taibanud teha avaldust, et oleme valmis võtma 11-aastase lapse (Martini vanus tol hetkel). Oleksime ilmselt kirjutanud, et oleme valmis kuni 7-aastase lapse tulekuks.
Sotsiaalkindlustusameti asendushoolduse talituse peaspetsialist Aasa Rohtla kommenteerib: „Paljudel on hirm, et nad ei tule toime vanema kui eelkooliealise lapsega. Vahel inimesed alahindavad ennast või on nende soovidel ja mõtetel mingil muul põhjusel kindlad raamid. Endale teadvustatakse, et kool on lapse elus üks väga oluline etapp, ja ideaalis soovitakse last ise selleks sammuks ette valmistada. See annab justkui kindluse, et siis läheb kõik edaspidi hästi. Tegelikkuses näeme ka kooliealise lapse puhul perre mineku järgselt kõiges suurt edasiminekut. Tal läheb koolis palju paremini ja tihti on lapsel esimest korda elus just hooldusperre jõudes võimalus asuda tegelema mõne südamelähedase huvialaga. Piltlikult öeldes puhkeb laps õitsele, kui ta perre läheb. Kooliealist last on väiksema lapsega võrreldes lihtsam kaasata hoolduspere vaba aja tegemistesse ja peretraditsioonidesse. Temaga on võimalik arutada elus ettetulevat, nagu ka lapse enda tundeid ja läbielamisi uues kodus.“
Rainer: Meie esmane kontakt lapsendamise teemal oli MTÜ Oma Pere. Sealt me saime info ja suunised. Martiniga aga kohtusin ma esmakordselt ühel üritusel mille raames ühte asenduskodu külastasin. Ta istus nurgas kapuuts peas ja teatas mulle: „Sinuga ma küll ei räägi!“. Hiljem kuulsin aga, et Martin oli pärast mu lahkumist kasvatajalt küsinud, kes see oli ja kunas ta jälle tuleb.
Kuidas käis Martinile hoolduspere vanemateks hakkamine?
Rainer: Martin sattus asenduskodusse 3–4-aastastena. Mina kohtusin temaga, kui ta oli 11. Kui Martini arst temalt küsis, et „Noh, Martin, kuidas sind siis välja valiti?“, vastas poiss: „Mina valisin nemad välja. Mind ei vali keegi.“
Otsustasime Martinile kasuvanemateks hakata ja pöördusime avaldusega valla lastekaitsespetsialisti poole. Kaalusime ka lapsendamist, kuna juriidiliselt oleks see võimalik, aga saime aru, et see staatus pole esmatähtis ja et hoolduspereks hakkamine on kiirem protsess. Saimegi kohe PRIDE koolitusele, kus valmistatakse peresid ette selleks, mida mittebioloogilise ja varasemast elust kaasa tulnud „seljakotiga“ lapse kasvatamine endast kujutab.
PRIDE koolitajad ja lastekaitsespetsialistid toetasid kogu ettevalmistusprotsessi. Asjade läbirääkimine ja küsimustele vastamine paneb sind ennast asju paremini läbi mõtlema. Sain aru, et minu elus ja mõtetes peab olema aega, et tegeleda lapse muredega, käia temaga näiteks teraapias. See on palju olulisem kui suur sissetulek või oma maja.
Kuidas Martin lõpuks teie juurde elama tuli?
Rainer: Esmalt olid need käigud mõneks tunniks kinno või muuseumisse. Hiljem tuli ta meile nädalavahetustel külla, enne kui päriselt meile elama tuli.
Kristo: Raske oli pühapäeva õhtuti jälle ta kotti pakkida, et teda asenduskodusse tagasi viia. Saime aru, et see ei saa kaua nii kesta. On vaja edasi liikuda.
Rainer: Martin hakkas ka ise asju „korraldama“. Ta küsis meilt ise, et kunas me nüüd kohtusse läheme ja ta lapsendame. Seletasime siis, et on mitmeid võimalusi, kuidas ta saab meie perre tulla, aga kõik asjad võtavad aega ja neid tuleb teha õigesti.
Kristo: Jah, tal oli ootus üleval.
Rainer: Martin oli meile kolides pannud kokku nimekirja asenduskodu lastest, kes kõik tema meelest meie juurde võiks kolida.
Kristo: Meil on kaks koera ja kaks kassi. Loomad aitasid tal kindlasti meie juures sisse elada.
Rainer: Alguses oleks võinud küll kohe reeglite osas järjepidevam olla, aga kuskil kuklas ikka mõtled, et vaene laps, mis ta on pidanud üle elama. Nüüd tagantjärele tarkusena võin öelda, et lapsesse tuleb suhtuda nagu igasse tavalisse lapsesse.
Kuidas teie sõbrad-sugulased asjasse suhtusid?
Kristo: Kuigi olin selleks ajaks Raineriga 20 aastat koos olnud, sai minu väikekodanlik haritlaspere, kust ma pärit olen, ikkagi šoki. Aga nad said sellest üle ja tänaseks on laps peres igati omaks võetud.
Rainer: Minu sõbrad ja sugulased olid väga toetavad, öeldes, et „me juba tükk aega ootasime, et te midagi sellist teeksite“.
Aga Martin ise? Kas temal ei tekkinud küsimusi, miks kaks meest koos elavad?
Rainer: Ikka tekkis, ta on selles suhtes väga otsekohene, et küsib kohe, ei mõtle pikalt. Ka esimest korda, Kristo sugulasi kohates oli Martin see, kes astus juurde ja teatas, et „tere, mina olen teie uus sugulane“. Me selgitasime, et me olemegi selline pere, kus on kaks meest koos. Kõikidest asjadest tuleb avatult ja ausalt rääkida, on meie põhimõte.
Kuidas Martin teid kutsub?
Kristo: Eesnimepidi.
Rainer: Algul ta ikka üritas issideks kutsuda, nummerdada, et kes üks ja kaks. Meile tagantjärele tundub, et ta arvas, et meil on selline ootus. Me ei keelanud seda, aga kuidagi läks, jah, nii, et ta hakkas meid eesnimepidi kutsuma. Ja see sobib kõigile meie peres hästi, kuigi sõpradele ütleb ta ikka, et isa toob või viib või teeb.
Kuidas Martini kool ja klassikaaslased suhtuvad? Kas kool teab tema lugu?
Kristo: Jah, sellist asja ei saa ega tohigi varjata, sest muidu peab laps ise hakkama n-ö kapist välja tulema. Koolis on ju kohe perepildi joonistamine, emadepäev ja isadepäev. Viimasega seoses on Martinil see „mure“, et ta peab kaks kaarti joonistama. Õnneks on tal väga tore ja toetav klassijuhataja.
Oleme hoidnud kodus avatud uste poliitikat. Kõik ta sõbrad käivad meil külas ja probleeme pole olnud. Martin teatab uhkusega, et tal on kolm isa, lisaks meile ka pereisa kasuperes, kus ta vahepeal elas. Tundub, et Martin ise pole oma peremudeli pärast kannatama pidanud.
Rainer: Martin ise tahtis algul varjata hoopis seda, et ta on asenduskodust, aga nüüdseks on ta seda oma lähematele sõpradele rääkinud. Meil pole nende kahe aasta jooksul olnud mitte ühtegi negatiivset kogemust ei lastekodu ega samast soost pere teemal.
Mida tähendab keskendumismuredega laps?
Rainer: See tähendab püsimatust, laps tüdineb kõigest kiiresti ning tal on raske asju alustada ja keskenduda nende tegemistele. Aga raskeid hetki leevendab see, kui võrrelda olukorda algusega. Nüüd on nii, et kui sõidame pühapäeval maalt tagasi, siis ta juba ütleb ise, et vaatame päevikust, mis tal uueks nädalaks õppida on.
Kristo: Üks julgustavamaid hetki oli see, kui Martini arst ütles juba pool aastat pärast seda, kui laps oli meie peresse tulnud, et Martin on lapsena õide puhkenud ja arsti süda on nüüd rahul, kuna tema elu liigub lõpuks õiges suunas.
Kas mõnikord on olnud ka nii raske, et tekib tunne, et enam ei suuda?
Rainer: On olnud raskeid hetki, aga me saame neist koos üle, ta on ju meie pere laps. On olnud üksikuid kordi, kui Martin teatas meile, et siin peres ta küll enam elada ei taha. Põhjuseks ikka see, et seatakse piire ja nõutakse pere reeglite järgimist. Palju on aidanud ka see, kui rääkida oma tuttavate ja sõpradega, kel on lapsed. Ja tuleb välja, et ka bioloogiliste lastega on muresid.
Kristo: Ta ütleb selliseid asju siis, kui ta solvub. Tema jaoks on suurimaks karistuseks Xboxiga mängimise keeld. Sellistel puhkudel on Rainer n-ö bad cop ja mina good cop, rahusobitaja.
Mis on olnud kõige keerulisem?
Kristo: Oma aja leidmine.
Rainer: Alguses oli keeruline see, et me ei olnud ju temaga koos kasvanud. Olime küll lugenud toimikuid ja saanud infot asenduskodust ning teadsime, et ta võib erinevates olukordades käituda ettearvamatult. Me ei julgenud teda üksi jätta, aga siis hakkasime aru saama, et ei ole see asi nii hull – ta saab kenasti hakkama.
Ja et ei saa elada kartusega, et last poodi ei võta. Esimesed käigud olid küll sellised, et olid kohe valmis kõigeks. Aga tegelikult sai Martin väga hästi aru, mida tähendab „ei“, kui põhjendada, et kõiki komme ja mänguasju ei osteta ära. Samas soovitan esimese reisi küll teha lapsega pigem Hiiumaale kui Hispaaniasse, nagu tegime meie.
Kuidas homset päeva näete?
Rainer: Näeme, et meil on veel lapsi.
Kristo: Aga seda me ei otsusta enam kahekesi, vaid kolmekesi.
Nadežda Leosk, sotsiaalkindlustusameti asendushoolduse talituse nõunik:
„Isa olemine on tohutu suur töö ja see nõuab sult palju, kuid ometi on see parim töö maailmas“, Derek Fisher.
Iga laps vajab kodu ja perekonda, ent paraku ei saa kõik lapsed kasvada koos oma vanematega. Põhjuseid võib olla mitmesuguseid. On oluline, et lapse kõrval oleks kindel täiskasvanud inimene, kes mõistab, hoolib ja tingimusteta armastab, inimene, keda saab usaldada ja kellele igapäevalt toetuda, inimene, kes õpetab olulisi väärtusi ja põhimõtteid, inimene, kes on alati olemas, nii rõõmudes kui ka muredes.
Täna kasvab Eestis ligi 800 last asutusepõhisel asendushooldusel, st perekodudes ja asenduskodudes (endise nimega lastekodudes). Hooldusperedes kasvab täna ligi 130 last. Kes on hoolduspere? Hoolduspere hoolitseb lapse eest ja kasvatab teda pikaajaliselt, kuni ta täiskasvanuks saab, või ajutiselt, kuni lapse sünnipere suudab taas lapse eest hoolt kanda. Lapse seaduslik esindaja on sellisel juhul kohalik omavalitsus, kes sõlmib perega lepingu, mille alusel pere last kasvatab. Omavalitsus langetab olulisemad lapsega seotud otsused, näiteks tervise või hariduse küsimustes. Ent kõik need otsused peavad olema tehtud koos lapse ja perega ning lähtuma lapse vajadustest. Igapäevaselt kasvatab last ju pere. Seega on hoolduspere vanem lapse jaoks vanem, kes toetab last tema rõõmudes ja muredes. Kohalik omavalitsus toetab peret nii rahaliselt kui ka moraalselt ning pere põhipartner on lastekaitsetöötaja.
On tore, et meil on täna peresid, kes on avanud oma südame ja kodu teises peres sündinud lastele. Need on tavalised ja samas väga erilised pered. On nooremaid ja vanemaid inimesi, mehi ja naisi, paare ja üksi elavaid inimesi, kes tegutsevad väga erinevates valdkondades. 2020. aastal, oktoobri lõpu seisuga tuli sotsiaalkindlustusametisse 60 uut avaldust inimestelt, kes avaldasid soovi ja valmisolekut saada hoolduspere vanemateks teise peres sündinud lapsele (2019. aastal oli avaldusi kokku 51). Meid rõõmustab, et hoolduspereks saada sooviga pöörduvate inimeste arv tasakesi kasvab! Asendushooldust vajavate laste arv on aga ikkagi kordades suurem, kui meil on täna peresid, kes on valmis avama nendele oma koduuksed ja südame.
Me otsime peresid, nii eesti kui ka vene keelt kõnelevaid inimesi, kes kaaluvad võimalust pakkuda ühele või mitmele lapsele kodu, armastust, tuge ja hoolt. Julgustame kõiki, keda see teema puudutab, pöörduma sotsiaalkindlustusameti spetsialistide või elukohajärgse lastekaitsetöötaja poole. Loodame, et ühel päeval on selliseid peresid veel rohkem, et iga laps leiaks armastava ja hooliva pere.
Uuri rohkem asendushoolduse ja kasuvanemluse kohta kodulehelt https://tarkvanem.ee/kasupere/. Sealt leiad nii eesti kui ka vene keeles hooldusperede endi ja valdkonna spetsialsitide lood. Võid alati helistada oma küsimustega sotsiaalkindlustusameti asendushoolduse infotelefonile 655 1666 või kirjutada aadressile asendushooldus@sotsiaalkindlustusamet.ee.
* nimed muudetud
Intervjueeris: Silja Oja
Allikas. sotsiaalkindlustusamet
