Parem hammustada keelde, kui pärast oma sõnu kahetseda.
Lausutud sõna on kui lendu lastud nool. Me räägime iga päev kellegagi, kuid ei pruugi mõelda sellele, kui suur jõud võib olla lausutud sõnadel. Need võivad teisi kas rõõmustada, aidata, kurvastada või hoopiski solvata. Ükskõik, kas me teeme seda teadlikult või mitte, tuleb alati enne mõelda ja siis öelda.
Keegi kuskil ütles veel, et ei saa parandada sõna, kui see on välja öeldud. Kahjuks ei saagi. Sõnad on need, mida peaks kontrollima, mida tuleks kontrollida. Armsale inimesel tuleks ikka öelda häid sõnu, mitte loopida tuliseid nooli.
Piisab mõnest sõnast, et panna teine inimene tundma end kohutavalt halvasti või väga hästi. Võib tahtlikult teha haiget inimestele, keda ei salli ning tahtmatult teha haiget neile, keda armastad.
Mina saatsin mõni aeg tagasi teele sõnad, mille üle ma uhkust ei tunne, mis mulle endalegi haiget teevad. Ütlesin halvasti, lausa väga halvasti, inimesele, kes tegelikult armas on. Kuid nii ei tohiks ju armsa inimesega käituda.’
See pole küll vabandus, aga keegi meist pole täiuslik. Keegi pole perfektne, kõigil on vead. Mõnel pisut suuremad, mõnel pisut väiksemad. Mina näitasin nende sõnadega üht oma viga. Käitusin mõtlematult inimese pihta, kes on armas. Kogu see kompott mõjus nii ootamatult valusalt, et pigistas emotsionaalselt peaaegu sama tühjaks nagu mahlatu sidruni. Ilmselt sain ma alles nüüd aru, et mõtlematu tegutsemine toob endaga alati kaasa tagajärjed, mis ei pruugi just kõige meelepärasemad olla.
Tegelikult tahaks ju mõtlematult öeldud koledad sõnad tagasi võtta. Halbade sõnade asemel tahaks öelda midagi ilusat ja rõõmu tegevat. Ilusad lihtsad sõnad. “Sa meeldid mulle. Sa oled kallis. Sa tähendad mulle palju. Ma ei tahtnud sulle haiget teha nende mõtlematute sõnadega ja soovin, et need poleks iial üle mu huulte tulnud. Ma tahan sellest üle saada ja kõik jälle endiselt korda teha.”
Enne mõtle ja siis ütle!
