Mõnikord saab kõigest villand. Nii villand, et lihtsam tundub minna kui jääda. Asjad muudkui kuhjuvad, kuni lõpuks tuleb see viimane piisk…
See imetilluke piisk, mis murrab. Kuid kas mineja mõtleb, mis saab jääjast? Lihtsam on minna, kui jääda… Miks? Või kas on? Mineja astub minema. Sest tal on raske. Ta ei jõua. Ei taha. Hoides ometi distantsilt silma peal. Mõeldes. Ülemõeldes. Olles iseenda piinades. Aga mitte rääkides. Selgitades ega lahendades.
Kuid see, kelle juurest mindi? Mõtleb. Ülemõtleb. On omaenda piinades. Lahendades oma igapäevaseid muresid. Läheb edasi, ent ometi seisab paigal. Mitte rääkides. Ka temal on kõigest kõrini. Kuid ometi ta ei saa kusagile minna. Isegi mitte rääkima. Uhkus. Jonn. Selgroog. Teadmatus. Kuhu ta läheb? Kui see teine tahtis nähtamatuks muutuda, siis nii ongi. Mida tellid, seda saad. Ja jääja…
Ei saa minna poolele teele vastu. Isegi kui ta seda väga tahaks. Ta saab ainult mõelda, et ära minnes on tagasiteed nii raske leida… Ja ometi on mineja läinud. Ning aja möödudes on tagasiteed nii raske leida…
/mari-lee
