Vahel tahaksin olla nähtamatu täht –
mitte kustunud, vaid lihtsalt nii kaugel,
et keegi ei nõuaks minult valgust.
Tahaksin vaikides taevas püsida,
ilma et peaksin kellelegi tõestama,
kui tugev ma olen
või kui palju pimedust suudan enda sees kanda.
Oleksin täht, mida silmad ei märka,
kuid mis on siiski olemas.
Väike valgus maailma äärel,
eemal küsimustest, ootustest ja valust.
Mitte sellepärast, et sooviksin kaduda,
vaid sellepärast, et olen väsinud nähtav olemisest.
Väsinud sellest, et inimesed näevad mu naeratust,
kuid mitte vaikset võitlust selle taga.
Vahel tahaksin lihtsalt olla –
ilma selgitamata, ilma vastamata,
ilma pidevalt vapraks saamata.
Ent võib-olla on ka nähtamatul tähel oma tähendus.
Võib-olla hoiab tema valgus teed kellelegi,
kes ei tea veel, et seda otsib.
Võib-olla ei pea valgus olema suur ega silmapaistev,
et olla päriselt olemas.
Ja võib-olla olen ka mina selline täht –
vahel peidus, vahel väsinud,
vahel pilvede taha kadunud,
kuid mitte kustunud.
Sest isegi siis, kui keegi mind ei näe,
olen ma endiselt siin.
Ja kusagil sügaval minu sees
elab valgus, mis ootab aega,
mil maailm ei tundu enam liiga raske
ning ma julgen taas nähtavaks saada.
