Sageli arvatakse, et ego tähendab ainult uhkust, raha või soovi näidata teistele oma edu. Tegelikult on ego palju peenem ja osavam. Ta võib peituda nii luksusauto kui ka tagasihoidliku eluviisi taha. Ta võib kanda kallist ülikonda või lihtsat T-särki. Ta võib rääkida valju häälega või olla täiesti vaikne.
Pole tegelikult vahet, kas ego on materiaalne või vaimne – ego jääb ikkagi egoks.
Materiaalne ego soovib omada. Ta tahab rohkem raha, suuremat maja, kallimat autot, tuntumat ametit ja rohkem tähelepanu. Ta võrdleb ennast pidevalt teistega ning otsib kinnitust oma väärtusele välismaailmast. Mida rohkem tal on, seda rohkem tundub talle, et ta on keegi.
Kuid materiaalne ego ei saa kunagi päriselt täis. Kui üks eesmärk on saavutatud, tekib kohe järgmine. Rahu jääb alati justkui järgmise saavutuse taha.
Vaimne ego on aga palju kavalam.
Tema ei uhkelda enam auto ega rahaga. Tema uhkeldab teadmiste, teadlikkuse, vaimsete kogemuste või oma “ärkamisega”. Ta võib mõelda, et tema mõistab elu paremini kui teised. Et tema on teadlikum, rahulikum või kõrgemal tasemel kui inimesed tema ümber.
See on ego lihtsalt uues vormis.
Kui inimene hakkab tundma ennast teistest paremaks sellepärast, et ta mediteerib, loeb vaimseid raamatuid või elab teadlikumalt, on ego lihtsalt vahetanud riided.
Tõeline tarkus ei vaja tõestamist.
Inimene, kes on päriselt sisemiselt kasvanud, ei tunne vajadust kõigile oma teadmisi peale suruda. Ta ei vaata ülevalt alla neile, kes mõtlevad teisiti. Ta mõistab, et iga inimene liigub oma tempos ning igaühel on oma õppetunnid.
Ego tahab alati võrrelda.
Kes teenib rohkem?
Kes on edukam?
Kes on targem?
Kes on teadlikum?
Kes elab “õigemini”?
Hing aga ei võistle kellegagi.
Hing mõistab, et elu ei ole võidujooks. Me kõik liigume erinevatel radadel ning see, mis on õige ühele inimesele, ei pruugi olla õige teisele.
Sageli kulutame tohutult energiat sellele, et jätta endast teatud mulje. Soovime näida edukad, tugevad, targad või alati õnnelikud. Kuid mida rohkem me oma kuvandit ehitame, seda kaugemale võime eemalduda iseendast.
Kõige vabam inimene ei ole see, kellel on kõige rohkem.
Kõige vabam inimene on see, kes ei pea enam kellelegi midagi tõestama.
Ta ei ela teiste tunnustuse nimel.
Ta ei lase oma eneseväärtusel sõltuda meeldimistest, kommentaaridest ega võõraste arvamusest.
Ta teab, kes ta on, isegi siis, kui keegi teine seda ei märka.
Ego kardab eksida.
Hing julgeb õppida.
Ego tahab alati viimast sõna.
Hing teab, et mõnikord on vaikus targem kui vaidlus.
Ego tahab võita.
Hing tahab mõista.
See ei tähenda, et inimene peaks loobuma eesmärkidest või soovist areneda. Vastupidi. Edu, teadmised ja materiaalne heaolu ei ole halvad. Küsimus on ainult selles, miks me neid soovime.
Kas selleks, et tunda ennast teistest paremana?
Või selleks, et luua endale ja oma lähedastele parem elu?
Need kaks motiivi võivad väliselt paista samasugused, kuid sisemiselt on need täiesti erinevad.
Mida vähem juhib sind ego, seda rohkem märkad elu ilu.
Sa ei pea enam pidevalt tõestama, et sul on õigus.
Sa ei pea võitma iga vaidlust.
Sa ei pea kandma maske, et teistele meeldida.
Sa võid lihtsalt olla sina ise.
Ja selles peitubki üks suurimaid vabadusi.
Lõppkokkuvõttes ei küsi elu, kui palju sa omasid või kui teadlikuna sind peeti. Ta küsib hoopis midagi palju lihtsamat.
Kas sa olid lahke?
Kas sa oskasid armastada?
Kas sa jätsid maailma natukenegi paremaks, kui see oli enne sinu tulekut?
Need vastused ei sünni egost.
Need sünnivad südamest.
Sest tõeline kasv ei seisne selles, et inimene tõuseb teistest kõrgemale. Tõeline kasv seisneb selles, et ta õpib iga päev natuke rohkem iseendaks saama. Ning just siis, kui ego lõpetab sinu elu juhtimise, algab päris vabadus – vaikus, rahu ja teadmine, et sinu väärtus ei sõltu sellest, mida sul on või mida teised sinust arvavad.
