Riigikohus on teinud olulise otsuse, mis puudutab laste elatise maksmist kohtumenetluse ajal. Kohus leidis, et kui lapsevanem maksab enne kohtulahendit oma alaealistele lastele elatist vabatahtlikult ning hiljem otsustab kohus väiksema elatise kasuks, ei ole enamasti võimalik vahepeal rohkem makstud raha tagasi nõuda.
Isa soovis tagasi ligi 8000 eurot
Vaidlus sai alguse juhtumist, kus isa maksis alates 2019. aastast vabatahtlikult oma kolme lapse ülalpidamiseks 876 eurot kuus, mis vastas tollal seaduses sätestatud miinimumelatisele.
Hiljem leidis maakohus, et arvestades mõlema vanema sissetulekuid, varalist olukorda ning laste tegelikke vajadusi, oleks õiglane elatis olnud 549 eurot kuus.
Pärast seda, kui kohtuotsus 2022. aastal jõustus, pöördus isa uuesti kohtusse ning nõudis laste emalt tagasi kolme aasta jooksul enammakstud 7754 eurot.
Nii maa- kui ka ringkonnakohus leidsid esialgu, et nõue on põhjendatud ning raha tuleks tagastada alusetu rikastumise sätete alusel. Riigikohus aga tühistas mõlemad varasemad otsused.
Elatise eesmärk on katta laste igapäevased vajadused
Riigikohtu tsiviilkolleegium rõhutas, et lastega koos elava vanema kontole makstava elatise peamine eesmärk on tagada laste igapäevaste vajaduste katmine.
Kui lapsest lahus elav vanem maksab kohtumenetluse ajal vabatahtlikult vähemalt seaduses ette nähtud miinimumelatist, tuleb seda käsitada tema ülalpidamiskohustuse täitmisena, mitte ajutise maksena, mille võiks hiljem tagasi nõuda.
Kohtu hinnangul peab lastega koos elav vanem saama elatise kasutamisele kindel olla ning tal peab olema võimalik planeerida laste kasvatamise ja ülalpidamisega seotud kulutusi ilma hirmuta, et aastaid hiljem tuleb osa rahast tagastada.
Miinimumelatise nõudmine ei ole ülemäärane nõue
Ringkonnakohus leidis varem, et kui laste nimel nõuti liiga suurt elatist, tuli arvestada võimalusega, et üleliigne raha tuleb hiljem tagastada.
Riigikohus selle seisukohaga ei nõustunud.
Kohus rõhutas, et juhul kui lapsevanem nõuab üksnes seaduses ette nähtud miinimumelatist, ei saa seda pidada põhjendamatult suureks nõudeks.
Kuigi perekonnaseadus võimaldab teatud juhtudel määrata elatise ka alla miinimummäära, ei pea lapsega koos elav vanem kohtumenetluse ajal eeldama, et kohus sellise otsuse hiljem teeb.
Millal võib enammakstud elatise siiski tagasi nõuda?
Riigikohus märkis siiski, et teatud erandjuhtudel võib enammakstud elatise tagasinõudmine kõne alla tulla.
See võib juhtuda näiteks siis, kui lapsevanem on maksnud ilma kohtulahendita oluliselt rohkem kui seadusega ette nähtud miinimumelatis ning teine vanem ei ole seda raha kasutanud laste vajaduste katmiseks.
Sellisel juhul peab aga elatist maksnud vanem suutma tõendada, et makstud raha parandas teise vanema isiklikku majanduslikku olukorda, mitte ei kulunud laste ülalpidamiseks.
Pelgalt väiksemaks määratud elatis ei tõenda rikastumist
Riigikohus rõhutas, et isegi juhul, kui kohus leiab hiljem, et laste tegelikud vajadused olid väiksemad kui makstud elatis, ei tähenda see automaatselt, et lastega koos elav vanem oleks põhjendamatult rikastunud.
Tagasinõude esitamiseks tuleb konkreetselt näidata, kuidas teine vanem saadud raha enda huvides kasutas.
Sellisteks olukordadeks võivad olla näiteks:
- elatise arvelt isikliku vara ostmine;
- isiklike säästude kasvatamine;
- enda võlgade tasumine, mis ei olnud seotud laste vajadustega.
Samas märkis kohus, et praktikas ei ole alati võimalik selgelt eristada laste ja kogu pere ühiseid kulutusi, sest elatist kasutatakse sageli ka eluaseme, kommunaalkulude ja muude ühiste majapidamiskulude katmiseks.
Riigikohtu otsus annab selgema suuna edaspidistele elatisvaidlustele ning kinnitab, et kohtumenetluse ajal vabatahtlikult makstud seadusjärgne miinimumelatis on eelkõige mõeldud laste heaolu tagamiseks ning seda ei saa üldjuhul hiljem tagasi nõuda üksnes põhjusel, et kohus määras hiljem väiksema elatise.
