Tänavu täitub 25 aastat liiklusõnnetuste uurimiskomisjoni (LÕUK) tegevuse algusest. Veerand sajandit on komisjon uurinud Eestis toimunud raskeid liiklusõnnetusi, et leida vastus küsimusele, millele politseiraport sageli ei vasta – miks õnnetus juhtus.
„Veerand sajandit järjepidevat tööd on jätnud Eesti liiklusohutusse sügava jälje. Liiklusõnnetuste uurimiskomisjon on aidanud meil minna statistikast kaugemale ja mõista, miks õnnetused tegelikult juhtuvad. Iga uuritud õnnetus on andnud teadmise, mis aitab järgmist ära hoida – olgu ohutuma teekeskkonna, parema seaduse või täpsema ennetussõnumi kaudu. Tänan kõiki komisjoni liikmeid ja partnereid, kes on neil aastatel oma aega ja asjatundlikkust panustanud. Teie töö on hindamatu,“ ütles Transpordiameti peadirektor Priit Sauk.
Liiklusõnnetuste puhul ei ole enamasti tegemist ühe konkreetse põhjuse ega riskiteguriga, vaid mitme asjaolu kokkulangemisega. Komisjon püüab välja selgitada kõik õnnetuse tekkimist ja tagajärgede raskusastet mõjutanud asjaolud ning vajab selleks rohkem nüansse, kui on kirjas politseiraportis. Teame, kus, millal, mis ja kellega juhtus, kuid me ei tea, miks juhtus, millised tegurid seda mõjutasid ja mida teha, et see ei korduks.
„Komisjon aitab näha raskete liiklusõnnetuste taga olevaid tegelikke põhjuseid, mustreid ja mehhanisme ning mõista, miks õnnetused juhtusid ja kuidas järgmisi ära hoida. Just see soov minna lihtsatest vastustest kaugemale on muutnud komisjoni töö liiklusohutuse arengus hindamatuks. Kõige raskemad liiklusõnnetused õpetavad sageli kõige rohkem – kuid ainult siis, kui leidub inimesi, kes on valmis nende põhjustesse süvenema,“ sõnas Politsei- ja Piirivalveameti politseikolonelleitnant ja liiklusõnnetuste uurimiskomisjoni liige Sirle Loigo.
Kõigi raskete liiklusõnnetuste kohta kogutakse ühesugused andmed, mis võimaldavad põhjalikumat analüüsi ja põhjendatud järeldusi. Nii on komisjonil täpne ülevaade sellest, mis teedel tegelikult toimub, ja õnnetustest, kus kiire reageerimine võib olla vajalik ning millele muidu ei pruugita piisavalt operatiivselt reageerida. Ühtlasi oskab komisjon avalikkuse küsimustele paremini vastata ja olukorda objektiivselt selgitada.
„Komisjoni töö ei jää kabinetti. Mitmed meie ettepanekud on jõudnud liiklusseadusesse – näiteks lastega seotud lisanõuded, mis sündisid pärast traagilisi õnnetusi, kus lapsed hukkusid bussi eest teed ületades. Täna peavad laste veol kasutatavatel bussidel olema lasterühma tunnusmärgid ja peatuse ajal põlevad ohutuled ning juhid ja saatjad vastutavad laste ohutu liikumise eest. Samuti jõudis libedasõidukoolitus juhtide baaskursusesse, et esimene kogemus libedaga ei tuleks päriselus. Need on muudatused, mis päästavad elusid,“ meenutas Transpordiameti liiklusekspert ja liiklusõnnetuste uurimiskomisjoni esimees Villu Vane.
Liiklusõnnetuste põhjuste väljaselgitamise ekspertkomisjon – nii kõlab komisjoni praegune ametlik nimi – moodustati 4. juunil 2001 Teede- ja Sideministeeriumi käskkirjaga nr 155. Õiguslik alus tulenes 1. veebruaril 2001 jõustunud liiklusseadusest, mis andis valdkonna eest vastutavale ministrile volituse moodustada liiklusõnnetuste põhjuste väljaselgitamiseks, üldistamiseks ja liiklusohutuse ettepanekute väljatöötamiseks ekspertkomisjone. Seadus andis komisjonile ka õiguse tutvuda liiklusõnnetuste materjalidega, selgitada välja õnnetuste asjaolusid, koostada üldistusi ja teha ettepanekuid liiklusohutuse parandamiseks, õnnetuste tekkepõhjuste kõrvaldamiseks ja tagajärgede leevendamiseks.
Komisjoni loomisel võeti eeskuju Soomest, kus sarnane komisjon oli tegutsenud juba pikka aega ja tegutseb tänini. Eesti komisjoni kuuluvad politseiametnikud ning auto- ja teedeala eksperdid, praegu kokku 67 liiget. Tallinnas ja Harjumaal töötab viis kolmeliikmelist meeskonda, kellest üks on kuu aega ööpäev läbi valves. Mujal Eestis tegutseb igas maakonnas üks kuni kaks iga eriala eksperti, kes jõuavad sündmuskohale operatiivselt tööajal ja siis, kui otsesed töökohustused seda võimaldavad.
Iga uuritud õnnetuse puhul kogutakse süvaanalüüsiks teavet õnnetuses osalenud sõiduki, tee ja osaliste kohta. Koostatakse arvamus, mis kirjeldab, mis ja kus juhtus ning millised olid tagajärjed, ja tuuakse välja peamised riskitegurid, mis võisid õnnetust ja selle tagajärgi mõjutada. Samuti märgitakse muud asjaolud, mis ei olnud õnnetusega otseselt seotud, kuid võisid seda kaudselt mõjutada või iseloomustavad osalejaid. Lõpuks tehakse ettepanekud, kuidas muuta nii konkreetne koht kui ka liiklus laiemalt ohutumaks. Viimase kümne aasta jooksul, mil komisjon uurib kõiki Eestis hukkunutega lõppenud liiklusõnnetusi, on analüüsitud 571 õnnetust.
