Usaldus on iga suhte nähtamatu selgroog. Kui see hakkab murenema, ei pruugi see kohe suurte konfliktidena välja paista, aga käitumises tekivad väikesed korduvad mustrid, mis aja jooksul muutuvad väga selgeks.
Üks esimesi märke on pidev kontrollimine. Partner võib hakata rohkem küsima, kus sa oled, kellega sa oled ja mida sa teed. See ei tule alati pahatahtlikkusest, vaid pigem sisemisest ebakindlusest ja hirmust midagi kaotada.
Teine levinud asi on liigne kahtlemine sinu sõnades. Isegi lihtsad selgitused või neutraalsed olukorrad võetakse üle analüüsimiseks või tõlgendatakse halvemast võimalikust vaatenurgast.
Kolmas märk on emotsionaalne distantseerumine või vastupidi – ülereageerimine. Mõnikord muutub partner jahedaks ja eemaldunuks, teinekord aga reageerib väikestele asjadele ebaproportsionaalselt tugevalt. Mõlemad käitumised võivad tulla usalduse puudumisest.
Neljas asi on pidev vajadus kinnituse järele. Partner võib otsida pidevalt kinnitust, et sa hoolid, et sa ei peta või et su tunded on päris. See võib tekitada suhtes väsimust, sest emotsionaalne kindlus ei tule enam loomulikult.
Viies ja kõige selgem märk on see, et suhe hakkab kaotama kergust. Seal, kus varem oli loomulikkus ja voolavus, tekib pingestatus, ettevaatlikkus ja tunne, et iga sõna või liigutus võib midagi käivitada.
Kui need mustrid hakkavad korduma, ei tähenda see alati, et suhe on läbi, aga see tähendab, et usaldus vajab teadlikku taastamist. Ilma selleta hakkavad isegi väikesed asjad tunduma suuremana, kui nad tegelikult on.
