On olukordi, kus inimene ei ütle otse välja, et ta ei hooli, aga tema käitumine räägib sellest selgemalt kui sõnad. Need märgid ei ole alati mustvalged, kuid kui neid on mitu korraga, võivad need viidata emotsionaalsele kaugusele ja tasakaalutule suhtele.
Üks märk on see, kui inimene ei pööra sinu elule tegelikku tähelepanu. Ta ei küsi, kuidas sul päriselt läheb, või kui küsib, siis vastus ei huvita teda sügavamalt.
Teine märk on see, et ta kaob ära just siis, kui sul on raske. Kui kõik on hästi, on ta olemas, aga probleemide ajal muutub ta kättesaamatuks.
Kolmas märk on see, kui suhtlus on ühepoolne. Sina alustad vestlusi, sina hoiad kontakti, sina pingutad.
Neljas märk on see, kui sinu tunded ei ole tema jaoks olulised. Kui sa räägid, et miski teeb haiget, siis seda kas pisendatakse või ignoreeritakse.
Viies märk on see, kui inimene ei tee sinu jaoks aega, aga leiab seda teiste jaoks. See näitab prioriteete, isegi kui neid ei öelda valjusti välja.
Kuues märk on pidev lubaduste murdmine. Mitte suurtes asjades, vaid just väikestes igapäevastes lubadustes, mis loovad usaldust.
Seitsmes märk on see, kui sa tunned end suhtes üksi. Füüsiliselt võib inimene olla olemas, aga emotsionaalselt mitte.
Kaheksas märk on see, kui sinu edu või rõõm ei tekita temas päris siirast rõõmu. Pigem ükskõiksus või vaikus.
Üheksas märk on see, kui sa pead pidevalt “tõestama”, et oled väärt hoolimist.
Kümnes märk on see, kui sa tunned end pidevalt segaduses – kas ta hoolib või ei hooli. Terved suhted ei jäta inimest pidevasse kahtlusse.
Ja üheteistkümnes, kõige valusam märk, on see, kui sa juba sisimas tead vastust, aga loodad, et see ei ole tõsi.
Kõige olulisem on mõista, et hoolimine ei ole ainult sõnad. See on järjepidevus, kohalolu ja tegudega näitamine. Kui need puuduvad, hakkab inimene paratamatult tundma end üksi isegi suhtes olles.
