On kogemusi, mida on raske sõnadesse panna. Need ei allu loogikale ega tavapärasele arusaamisele elust ja surmast. Üks selline on surmalähedane kogemus – hetk, kus inimene seisab justkui piiril, kahe maailma vahel.
Üks inimene kirjeldab oma kogemust nii: kõik algas ootamatult. Keha justkui kadus ära ja asemele tuli kummaline kergus. Ei olnud enam valu ega hirmu, vaid hoopis rahu, mida ta polnud kunagi varem tundnud. Siis ilmus midagi, mida ta hiljem kirjeldas kui tunnelit – pikk, pehme ja samas väga selge liikumine kuhugi edasi.
Liikumine valguse poole
Ta tundis, et liigub. Mitte füüsiliselt, vaid justkui hõljudes. Tunneli lõpus oli valgus – mitte pimestav, vaid soe ja kutsuv. See valgus ei olnud lihtsalt valgus, vaid midagi enamat. See kandis endas rahu, turvalisust ja seletamatut armastust.
Mida lähemale ta jõudis, seda tugevamaks muutus tunne, et ta ei ole üksi. Justkui keegi või miski ootaks teda seal. See ei olnud hirmutav, vaid vastupidi – see tundus tuttav.
Aeg kaotas tähenduse
Selles kogemuses ei olnud aega sellisel kujul, nagu me seda tunneme. Sekundid, minutid – need ei eksisteerinud. Oli ainult hetk, mis tundus korraga nii lühike kui ka igavene.
Samal ajal tekkis tunne, et kogu elu jookseb silme eest läbi. Mitte detailidena, vaid emotsioonidena. Kõik, mida oli kunagi tuntud, tehtud või kogetud, oli korraga kohal.
Tagasitulek ei olnud valik
Ja siis, sama äkitselt kui see algas, tuli tagasitulek. Mitte otsusena, vaid justkui suunamisena. Tekkis tunne, et aeg ei ole veel käes. Et midagi on veel lõpetamata.
Tagasi kehasse naasmine oli järsk ja raske. Kergus kadus, asemele tuli taas füüsiline tunnetus – raskus, hingamine, südamelöögid.
Elu ei ole pärast seda enam sama
Igapäevased mured tunduvad väiksemad ja elu ise väärtuslikum.
Mida see tähendab?
Teadus ei ole siiani suutnud täielikult selgitada, mis täpselt selliste kogemuste ajal toimub. Mõned seostavad seda ajutegevusega, teised näevad selles midagi sügavamat ja vaimsemat.
Üks on aga kindel – need, kes on seda kogenud, ei unusta seda kunagi.
Ja võib-olla ei olegi kõige tähtsam see, kas me mõistame seda lõpuni.
Võib-olla on olulisem see tunne, mis jääb – et elu on midagi enamat, kui me igapäevaselt näeme.
Loe teisi huvitavaid postitusi SIIT
