Osho on öelnud midagi, mis võib esmapilgul tunduda lihtne, kuid kannab endas sügavat tõde: „Hirm surma ees on hirm aja ees. Ja ajahirm on sügaval sisimas hirm elamata hetkede, elamata elu pärast.“ See mõte ei räägi tegelikult surmast, vaid elust – sellest, kuidas me seda elame ja mida me selles kaotame.
Enamik inimesi kardab surma, kuid harva peatub keegi mõtlema, mida see hirm tegelikult tähendab. Kas see on hirm kadumise ees? Või hoopis hirm selle ees, et aeg saab otsa enne, kui oleme päriselt elanud? Osho viitab sellele, et surmahirm ei ole otseselt seotud surmaga, vaid ajaga – ja sellega, kuidas me seda kasutame.
Aeg on ainus ressurss, mida ei saa tagasi. Raha võib teenida, võimalusi võib luua, kuid kaotatud hetki ei saa kunagi taastada. Kui inimene elab pidevalt minevikus või tulevikus, kaotab ta kontakti olevikuga – ainsa hetkega, mis on päriselt olemas. Just siin tekibki sügavam rahutus, mis väljendub sageli surmahirmuna.
Kui me mõtleme ausalt oma elu peale, siis hirm ei tule tavaliselt surma ideest endast, vaid sellest tundest, et midagi jäi tegemata. Ütlemata sõnad, kogemata jäänud kogemused, elamata jäänud tunded – need on need, mis loovad sisemise pinge. Inimene ei karda lõppu, vaid seda, et ta ei ole elanud nii, nagu ta tegelikult tahtis.
Osho õpetus kutsub meid üles muutma oma suhet ajaga. Selle asemel, et joosta pidevalt järgmise eesmärgi poole, soovitab ta peatuda ja olla kohal. Kui sa elad iga hetke teadlikult ja täielikult, kaob ka hirm. Mitte sellepärast, et surm kaob, vaid sellepärast, et sul ei ole enam midagi kahetseda.
See ei tähenda, et elu peab olema pidev ekstreemne kogemus või et iga päev peab olema täiuslik. Pigem tähendab see kohalolu – teadlikkust sellest, mida sa teed, mida sa tunned ja mida sa koged. Kui sa oled oma elus päriselt kohal, muutub iga hetk väärtuslikuks.
Paljud inimesed lükkavad elu edasi. Nad ootavad „õiget aega“, paremaid tingimusi või ideaalset hetke. Kuid Osho sõnul on see illusioon. Õige aeg on alati praegu. Kui sa ootad, võib juhtuda, et aeg saab otsa enne, kui sa oled alustanud.
Surmahirm kaob mitte siis, kui me püüame seda vältida, vaid siis, kui me hakkame elama. Kui sa oled elanud ausalt, armastanud siiralt ja kogenud elu täielikult, siis ei tundu lõpp enam hirmutav. See muutub loomulikuks osaks teekonnast.
See mõte on ühtaegu lihtne ja sügav: ära karda surma – karda elamata elu. See ei ole hirmutamiseks, vaid äratamiseks. See on kutse vaadata oma elu ausalt ja küsida: kas ma elan või ma lihtsalt eksisteerin?
Kokkuvõttes tuletab Osho meile meelde, et elu ei ole lõpmatu ja just see teeb selle väärtuslikuks. Iga hetk, mida sa elad teadlikult, vähendab hirmu ja suurendab rahu. Kui sa elad täielikult, ei jää sul lõpuks midagi kahetseda – ja just siis kaob ka hirm aja ja surma ees. Loe teisi huvitavaid postitusi SIIT
