Pikka aega uskusin ma nagu paljud teisedki, et õnnelik suhe tähendab automaatselt seda, et kaks inimest magavad igal ööl ühes voodis. See tundus nii loomulik ja iseenesestmõistetav – justkui vaikiv kokkulepe, mida ei seatud kunagi kahtluse alla. Ühine voodi oli meie jaoks lähedus, turvatunne ja märk sellest, et kõik on hästi. Ma ei kujutanud ettegi, et ühel hetkel võiks see muutuda millekski, mis hoopis meie suhet pingestab.
Tegelikkus hakkas aga tasapisi muutuma. Alguses olid need väikesed asjad – erinev unerütm, rahutus, ärkamised öö jooksul. Üks meist tahtis varem magama minna, teine jäi kauem üleval. Üks liikus unes palju, teine ärkas iga väiksema heli peale. Need tundusid tühised, kuid ajapikku hakkasid need mõjutama meie und ja sealt edasi kogu meie päeva. Väsimus muutus tavaliseks seisundiks, kannatlikkus vähenes ja ärritused tekkisid kergemini kui varem.
Me ei tülitsenud suurte asjade pärast, vaid just nende väikeste, peaaegu märkamatute detailide tõttu. Hommikuti olime mõlemad kurnatud ja õhtuti ei olnud enam energiat päriselt suhelda. Me olime küll füüsiliselt koos, kuid emotsionaalselt hakkas vaikselt tekkima distants. Ja see oli hirmutav, sest väliselt tundus kõik justkui korras.
Mõte eraldi magamisest ei tulnud kergelt. See tundus alguses nagu samm tagasi, justkui tunnistamine, et midagi on valesti. Minus oli hirm, et see võib meid hoopis kaugendada, et kaob lähedus või tekib tunne, et oleme rohkem nagu toakaaslased kui partnerid. Kuid samas oli meis ka väsimus ja soov leida lahendus, mis päriselt toimiks, mitte ei looks ainult näilist mugavust.
Kui me lõpuks otsustasime proovida eraldi magamist, ei muutunud kõik üleöö, kuid muutus oli märgatav juba esimestel päevadel. Me hakkasime paremini magama. Uni oli sügavam, rahulikum ja katkestusteta. Ja koos parema unega tuli tagasi midagi, mida me ei olnudki märganud, et oleme kaotanud – rahu.
Kui sa oled välja puhanud, muutub kogu su suhtumine. Sa ei ärritu nii kiiresti, sa ei võta asju isiklikult ja sul on rohkem ruumi mõista teist inimest. Me hakkasime jälle rääkima, mitte ainult igapäevastest kohustustest, vaid päriselt teineteisega. Meil oli energiat kuulata ja olla kohal.
Kõige üllatavam oli aga see, et lähedus ei kadunud. Vastupidi – see muutus teadlikumaks ja väärtuslikumaks. Kui me ei olnud enam automaatselt igal ööl koos, hakkasime me rohkem hindama neid hetki, mil olime. Me valisime teineteist teadlikult, mitte harjumusest. Puudutused, kallistused ja ühised hetked ei olnud enam midagi iseenesestmõistetavat, vaid midagi, millele me päriselt keskendusime.
See kogemus muutis minu arusaama suhtest tervikuna. Ma sain aru, et armastus ei tähenda alati seda, et kõik peab välja nägema “õige” teiste silmis. Ei ole ühte kindlat reeglit, kuidas suhe peab toimima. On ainult see, mis töötab teie jaoks.
Eraldi magamine ei tähendanud meie jaoks eemaldumist, vaid hoopis lähenemist teistsugusel viisil. See õpetas meid austama teineteise vajadusi, leidma tasakaalu ja mõistma, et mõnikord tuleb loobuda vanadest harjumustest, et teha ruumi millelegi paremale.
Täna ma ei näe seda otsust enam kompromissina. Ma näen seda kui teadlikku valikut hoida meie suhet terve ja toimivana. Sest lõpuks ei määra suhet see, kas te magate ühes voodis, vaid see, kas te ärkate hommikul tundega, et teil on hea olla – nii iseenda kui ka teineteisega.
Loe teisi huvitavaid postitusi SIIT
