Sõbrapäeva ehk valentinipäeva juured ulatuvad antiikajast keskaega ning selle taga on nii paganlikud kombed kui ka kristlik legend.
Rooma pidustused – Lupercalia
Enne kristlikku traditsiooni tähistasid roomlased 13.–15. veebruarini Lupercalia nimelist viljakuspidu. See oli seotud kevade saabumise ja puhastumisega. Noored mehed loositi kokku naiste nimedega ning pidustustega kaasnesid rituaalid, mis pidid tooma viljakust ja head õnne.
Hiljem, kui kristlus hakkas Rooma riigis levima, püüdis kirik paganlikke pühi asendada kristlike tähistamistega.
Püha Valentinuse legend
Sõbrapäev on saanud nime püha Valentinuse järgi. Legendi järgi oli Valentinus preester, kes elas 3. sajandil Roomas. Keiser Claudius II keelas noorte meeste abiellumise, uskudes, et vallalised mehed on paremad sõdurid. Valentinus eiras keeldu ja laulatati salaja noorpaare. Selle eest ta vangistati ja hukati 14. veebruaril.
Teise versiooni järgi saatis Valentinus enne surma vangivalvuri tütrele kirja, millele kirjutas alla „Sinu Valentin”. Just sellest olevat saanud alguse traditsioon saata sõbrapäevakaarte.
Armastuse päevaks kujunemine
Keskaegses Euroopas hakkas 14. veebruar seostuma romantilise armastusega. Usuti, et just sel päeval hakkavad linnud paarilist valima. Inglise ja Prantsuse kirjanduses hakati seda päeva siduma armastusega ning 18.–19. sajandil muutus populaarseks kaartide ja kingituste kinkimine.
Kaasaegne sõbrapäev
Tänapäeval tähistatakse sõbrapäeva paljudes riikides romantilise armastuse päevana, kuid Eestis on see pigem sõpruse ja hoolivuse päev. Kingitakse kaarte, lilli, šokolaadi ja väljendatakse tänulikkust nii partneritele kui ka sõpradele.
Seega on sõbrapäeva juured segu antiiksest viljakuspeost, kristlikust märtriloost ja sajandite jooksul kujunenud romantikatraditsioonidest.
