On hetki, mil maailm tundub liiga vali ja süda liiga väsinud. Päevad mööduvad, inimesed räägivad, kohustused kogunevad, aga sees on vaikus, mis vajab märkamist. Sellistel hetkedel ei otsi inimene õpetusi ega kiireid lahendusi. Ta otsib tunnet, et ta on hoitud. Et keegi näeb teda ka siis, kui ta ise ei jaksa end nähtavaks teha.
Südamlikkus ei ole midagi suurt ega lärmakat. See elab väikestes asjades. Hetkes, mil keegi kuulab lõpuni ega katkesta. Pilgus, mis ei hinda, vaid mõistab. Sõnas, mis ei püüa parandada, vaid kinnitab: „Sa oled piisav just sellisena, nagu oled.“ Need on hetked, mis jäävad südamesse kauemaks kui ükski suur sündmus.
Iga inimene kannab endas lugusid, mida ta ei jaga. Valusid, mida ta naeratuse taha peidab. Lootusi, mida ta ei julge valjusti välja öelda. Ja ometi jätkab ta iga päev edasi, teeb oma parima, isegi siis, kui see parim tundub teistele nähtamatu. Südamlikkus algab sellest, et me ei eelda, vaid küsime. Ei suru, vaid lubame. Ei kiirusta, vaid jääme.
Vahel on kõige suurem kingitus lihtsalt kohalolu. Istuda kellegi kõrval ilma vajaduseta täita vaikust. Lubada pisaratel tulla ilma neid peatamata. Jagada hetke, kus ei ole õigeid ega valesid tundeid. Just seal sünnib turvatunne – teadmine, et sa ei pea end kokku võtma selleks, et olla armastatud.
Ja kui see tekst jõuab sinuni ajal, mil sa ise oled väsinud, siis olgu see meeldetuletus: sa ei pea kogu aeg tugev olema. Sa ei pea alati teadma, kuhu edasi. On täiesti lubatud puhata, kahelda, olla tundlik. Süda ei ole nõrk sellepärast, et ta tunneb. Vastupidi – see on märk elus olemisest.
Ole enda vastu leebe. Räägi endaga samal toonil, nagu räägiksid kellegagi, kellest hoolid. Luba endale rahu, isegi kui maailm seda ei paku. Ja tea, et südamlikkus ei kao kunagi ära – see liigub inimeselt inimesele, vaikselt, nähtamatult, kuid väga päriselt. Just nii hoitaksegi üksteist, isegi siis, kui sõnu jääb väheks.
