Lapsepõlvetraumad ei kao iseenesest – need muutuvad mustriteks, uskumusteks ja reaktsioonideks, mis juhivad meie suhteid, valikuid ja enesetunnet. Siin on viis sügavat viisi, kuidas ravimata lapsepõlvevalu mõjutab sind ka täna – sageli märkamatult, kuid võimsalt.
Lapsepõlv on aeg, mil me õpime armastust, turvatunnet ja piire. Kuid kui need kogemused on olnud katkenud või valusad, jäävad nende jäljed meie sisse, varjudena, mis saadavad meid täiskasvanueas. Ravimata lapsepõlvevalu ei kao koos vanusega – see lihtsalt muudab kuju. Mõnikord ilmub see enesekriitikana, mõnikord hirmuna läheduse ees või vajadusena kõigile meeldida. Alles siis, kui hakkame neid mustreid märkama, saame aru, kui sügavalt lapsepõlve haavad meid endiselt juhivad.
1. Sa ei usalda oma tundeid ja vajadusi
Kui lapsepõlves ei kuulatud sind, sinu tundeid pisendati või öeldi, et “ära tee sellest draamat”, õpid alateadlikult oma sisemist häält kahtlema. Täiskasvanuna tähendab see sageli seda, et sa ei usalda enam oma intuitsiooni – sa kõhkled, vajad kinnitust teistelt ja kardad “liialdada”. Lapsepõlves kogetud emotsionaalne eitus võib muuta sind inimeseks, kes paneb teiste vajadused enda omadest ettepoole, kartes, et oma tunnete väljendamine tekitab pahameelt. See tekitab pideva sisemise konflikti: soov olla armastatud, kuid hirm olla koormaks.
2. Sa püüad pidevalt olla “piisavalt hea”
Paljud, kes kasvasid üles kriitilise või emotsionaalselt külma vanemaga, on kandnud endas uskumust, et armastus tuleb välja teenida. Täiskasvanuna väljendub see perfektsionismina – vajadusena olla alati edukas, tugev ja viga tegemata. Iga väiksem ebaõnnestumine tundub nagu lapsepõlves saadud noomitus korduks. Tegelikult on see vana valem: “Kui ma olen täiuslik, siis mind ei jäeta maha.” See on väsitav ja lõputu ring, sest ükski saavutatud eesmärk ei suuda täita lapsepõlves tekkinud tühimikku, mis januneb tingimusteta armastuse järele.
3. Sa väldid lähedust, sest kardad haiget saada
Kui lapsepõlves oli armastus seotud valuga – võib-olla oli vanem armastav ühel hetkel ja külm järgmisel –, õpid armastust samastama ebakindlusega. Täiskasvanuna võib see väljenduda distantsi hoidmisena, suhtepõgenemisena või tunnete mahasurumisena. Lähedus tundub ahvatlev, aga samal ajal ähvardav. Tihti ei ole probleem selles, et sa ei taha armastust – sa lihtsalt kardad, et see tuleb koos hülgamise või kriitikaga. Nii jääd sa emotsionaalselt poolde vahemaasse: mitte päris üksi, aga mitte ka päriselt koos.
4. Sa kannad nähtamatut häbitunnet ja vastutust kõige eest
5. Sa tõmbad ligi samu mustreid, mis sulle kunagi haiget tegid
Üks sügavaimaid lapsepõlvetrauma tagajärgi on alateadlik vajadus kord luua tuttavaid tundeid, isegi kui need on valusad. Kui kasvasid üles emotsionaalselt kättesaamatu vanemaga, võid täiskasvanuna sattuda suhetesse, kus partner on sama distantne. Kui su lapsepõlv oli täis kriitikat, võid tõmmata ligi inimesi, kes sind hindavad samal moel. Mitte sellepärast, et sa seda tahad, vaid sest su alateadvus otsib tuttavat – isegi kui see on hävitav. Alles siis, kui märkad, et oled sattunud samasse mustrisse, saab alguse tervenemine.
Ravimata lapsepõlvevalu on nagu nähtamatu seljakott, mida me kanname, sageli teadmata, kui raske see tegelikult on. Iga kord, kui tunned seletamatut ärevust, kurbust või süütunnet, tasub endalt küsida: kas see tunne kuulub praegusesse hetke või lapsepõlve, kus ma alles õppisin, mis on armastus ja turvalisus?
Tervenemine algab hetkest, mil julged tunnistada, et kõik, mis sinuga juhtus, mõjutas sind – kuid see ei pea enam sind määrama. Sa ei ole enam see laps, kellel polnud valikut. Täna on sul võimalus kuulata oma sisemist häält, tervendada vanad haavad ja valida enda eest seismine ilma häbita.
Ja võib-olla ongi suurim vabanemine mõistmine, et lapsepõlvevalu ei pea sind enam kaitsma – ta võib lõpuks puhata.
Loe teisi huvitavaid teemasi SIIT
