Armastus ei kao üleöö. See ei kao isegi siis, kui suhe kestab, aga tunded muutuvad külmemaks. Sageli on põhjuseks see, et mõned sügavad emotsionaalsed vajadused on jäänud täitmata — mitte tingimata kellegi süül, vaid seetõttu, et me ise ei oska neid väljendada või isegi teadvustada. Kui sa tunned, et oled üksi isegi siis, kui sind ümbritsevad inimesed, siis on aeg vaadata, kas need kolm põhilist vajadust sinu elus saavad tegelikult tähelepanu.
1. Vajadus olla päriselt nähtud ja kuulatud
Kõige tugevam üksindus tekib siis, kui sind küll kuulatakse, aga mitte mõistetakse. Kui su sõnu hinnatakse läbi kellegi teise filtri või kui su tundeid vähendatakse (“sa reageerid üle”, “see pole nii hull”), siis hakkab süda vaikselt sulguma. Inimene, kes tunneb end nähtuna, ei vaja pidevat tõestust armastusest – ta lihtsalt teab, et tema tunded ja mõtted on päriselt kohal. Tõeline kuulamine tähendab kohalolu, mitte vastuseid. Kui sa ei tunne end armastatuna, küsi endalt: kas ma tunnen, et mind kuulatakse ilma hinnanguta? Ja kui ei, siis kas ma luban endal päriselt väljendada seda, mida tunnen?
2. Vajadus olla aktsepteeritud sellisena, nagu sa oled
Paljud inimesed tunnevad armastuse puudust mitte sellepärast, et neid poleks, vaid sest nad tunnevad, et neid ei aktsepteerita nende tõelises olemuses. Kui sa pead pidevalt kohandama oma isiksust, et sobituda kellegi ootustega – olgu need partneri, vanemate või ühiskonna omad – hakkad kaotama kontakti oma tõelise minaga. Armastus saab tekkida vaid seal, kus on ruumi autentsusele. Tõeline aktsepteerimine ei tähenda, et teine inimene mõistab kõike, mida sa teed – see tähendab, et ta lubab sul olla sina, isegi siis, kui ta ei saa sinust alati täielikult aru. Kui sa ei tunne end armastatuna, vaata, kas sa üldse tohid oma elus olla päriselt sina.
3. Vajadus tunda end turvaliselt ja väärtuslikuna
Armastuse taju algab turvatundest. Kui sa oled pidanud oma tundeid kaitsma, sest sind on kritiseeritud, hüljatud või reedetud, siis sinu süsteem ei pruugi enam armastust usaldada. See ei tähenda, et sa pole armastusväärne — see tähendab, et sinu keha ja meel on õppinud ellujäämist. Ilma turvatundeta tundub iga hellus ohtlik, iga toetus kahtlane ja iga kompliment nagu lõks. Turvalisus loob pinnase, millel armastus saab kasvada. Ja see algab eneseväärtusest – teadmisest, et sa väärid head kohtlemist mitte sellepärast, et oled ideaalne, vaid lihtsalt sellepärast, et oled inimene.
Kui need kolm vajadust – nähtavus, aktsepteerimine ja turvatunne – on täidetud, muutub armastus jälle lihtsaks. Siis ei ole vaja otsida pidevaid kinnitusi, sest tunned, et oled hoitud. Aga kui need on jäänud unarusse, pole ime, et südames on tühjus.
Tõeline armastus ei teki siis, kui keegi ütleb „ma armastan sind“, vaid siis, kui tema teod, sõnad ja kohalolu panevad sind tundma, et sa oled nähtud, aktsepteeritud ja turvaline. Armastuse puudumine ei tähenda, et keegi sind ei armasta – see tähendab, et sinu sügavaimad vajadused ootavad, et neid lõpuks märgataks.
