Mõnikord on kõige valusamad sõnad just need, mis kõlavad kõige rahulikumalt. Inimesed, kes on sügavalt õnnetud, ei karju abi järele – nad sosistavad seda läbi igapäevaste lausetega, mis kõlavad tavaliste ja süütutena. Nende hääl on vaikne, aga südame sees käib lahing. Nad naeratavad, sest nii on lihtsam. Nad ütlevad, et kõik on korras, sest maailm tundub liiga kiire ja külm, et peatuda ja kuulata. Siin on 11 fraasi, mida sügavalt õnnetud inimesed sageli ütlevad, kui nad üritavad teeselda, et nad saavad hakkama.
1. “Mul on kõik korras.”
Kõige klassikalisem valesõnum. Kui inimene kordab seda liiga sageli või liiga kiiresti, on see kaitsemehhanism. Tegelikult tähendab see sageli: “Ma ei taha, et sa muretseksid” või “Ma ei tea, kuidas oma valu sõnadesse panna.”
2. “Pole midagi, ära muretse.”
See fraas on viis suunata tähelepanu mujale. See kõlab rahulikult, aga peidab endas tühjuse tunnet ja soovi jääda märkamatuks. Inimene loodab, et kui ta teema lõpetab, kaob valu iseenesest.
3. “Ma olen lihtsalt väsinud.”
Kui see lause tuleb liiga sageli, ei tähenda see enam füüsilist väsimust. See on emotsionaalne kurnatus, mis paneb inimese tundma, et elu on muutunud pidevaks ellujäämise harjutuseks.
4. “Ma olen harjunud üksi olema.”
Seda ütleb keegi, kes on pidanud liiga kaua iseendaga hakkama saama. Ta on loonud kaitsemüüri, mis ei lase kellelgi ligi, isegi kui süda tegelikult igatseb lähedust.
5. “Ma ei taha sellest rääkida.”
Selle taga on sageli hirm – hirm, et kui ta hakkab rääkima, ei suuda ta enam pidama jääda. Mõnikord kardab inimene oma emotsioonide suurust, sest need tunduvad kontrollimatud ja lõputud.
6. “Mul pole kellelegi koormaks olla vaja.”
See on märk sügavast väärtusetuse tundest. Inimene, kes nii ütleb, usub, et tema tunded ja vajadused on teistele koormaks, ja seetõttu hoiab ta kõik endas kinni.
7. “Kõik on ju hullemal olnud.”
Seda ütleb keegi, kes üritab oma valu vähendada, normaliseerida või ratsionaliseerida. Ta võrdleb end teistega, et veenda iseennast, et tal pole õigust tunda nii, nagu ta tunneb.
8. “Ma lihtsalt pean edasi minema.”
See kõlab tugevuse märgina, kuid sageli tähendab see, et inimene ei luba endal peatuda ega puhata. Ta on õppinud ellu jääma läbi tegevuse, mitte rahu.
9. “Ma olen tänulik kõige eest.”
Tänulikkus on ilus, aga kui seda kasutatakse emotsionaalse valu peitmiseks, muutub see maskiks. Inimene ütleb endale, et tal “ei tohiks” olla põhjust kurbuseks, kuigi hing tegelikult karjub.
10. “See on, mis see on.”
Fatalism on sageli väsimuse keel. See fraas tähendab loobumist ja leppimist olukorraga, mida inimene tegelikult muuta tahaks, aga usub, et ei saa.
11. “Ma saan hakkama.”
See on fraas, mida öeldakse isegi siis, kui maailm variseb kokku. See on püüd säilitada väärikust ja kontrolli, kui sees on tühjus. Need sõnad on nagu kaitsekiht, mis takistab teistel näha, kui palju valu inimene tegelikult kannab.
Need laused ei ole lihtsalt sõnad. Need on peeglid, mis näitavad, kui õrn on inimese sisemine maailm. Kui kuuled neid kellegi suust korduvalt, ära usu pelgalt sõnu – kuula nende taha. Mõnikord päästab kedagi mitte vastus, vaid lihtne küsimus: “Aga kuidas sa päriselt ennast tunned?”
Tõeline hoolimine ei vaja alati nõuandeid ega lahendusi. Mõnikord piisab kohalolust, pilgust, mis ütleb: ma näen sind, isegi kui sa ütled, et kõik on korras.
