Tunnen, et midagi on puudu mu elus. See pole tühjus, mis vaid valdab mu hinges, vaid pigem igatsus, mis südant painutab ja mõtteid rändama paneb.
On justkui tunne, et ma ei ole täielik, et mu elu võiks olla rikkam, kui keegi teine jagaks seda minuga.
Armastus. Jah, see on see, millest ma olen unistanud. Mitte lihtsalt armastus, vaid keegi, kes mõistaks mind sügavamalt kui keegi teine, keegi, kes täidaks mu päevi naeratuste ja õrnusega.
Ma olen oodanud, otsinud ja lootnud, et ühel päeval kohtun ma kellegagi, kes saab minu kõrvale astuda. Keegi, kelle silmad räägivad lugusid, mida mina ainult aiman. Keegi, kes mõistab minu vaikust ja kuuleb mu hääles peituvaid sosinaid.
Ma tahan leida selle inimese, kellega jagada oma rõõme ja kurbust, unistusi ja hirme. Kellegagi, kellega koos kogeda elu kõige ilusamaid hetki ja ületada selle keerulisemaid katsumusi.
Olen tihti end leidnud vaatamas tähti öisel taeval, mõeldes sellele ühele erilisele inimesele, kes võib-olla samamoodi hetkel mõtleb ja otsib mindki. Usun, et armastus on kusagil seal, ootamas mind, valmis mind leidma, kui aeg on õige.
Ma ei tea, millal see juhtub või kuidas see täpselt välja näeb, kuid ma hoian lootust ja usun, et igal inimesel on oma teine pool, kes neid täiendab ja täidab.
Seega, kuigi tunnen vahel puudust, ei ole see meeleheite tunne, vaid pigem lootuse ja ootuse tunne. Ma usun armastusse ja usun, et ühel päeval saabub see hetk, kui ma tunnen end täielikuna, kui keegi eriline seisab minu kõrval ja me jagame elu ilusaimaid hetki koos.
Olen valmis avama oma südame sellele, kes seda väärib, ja astuma vastu armastusele, mis võib mu elu igaveseks muuta.
