Ma olen naine – meri, mis peidab endas tuhandeid torme ja rahuoase. Ma naeran kõlavalt, kui päike tantsib veepinnal, ja lasen pisaratel voolata, kui taevas end minuga nutab. Olen tugev nagu kalju, mida merelained pidevalt lihvivad, aga mis seismajäämisest hoolimata ei kuku. Olen tuul, mis puhub uusi ideid vanadesse purjedesse, et viia laevu uutele avastusretkedele.
Mõnikord tundub, et iga sammuga loon maailma, mis on sama värvikirev kui minu unenäod. Ma armastan sügavalt ja kirglikult, sütitades tähed öises taevas, kuid olen valmis ka leinama koos kuuga, kui ta taevalaotuses oma üksildust kõnetab. Minu sõnad võivad olla pehmed kui suvebriis või teravad kui talvine pakane, kuid iga sõnum, mida nad kannavad, on sündinud südame soojusest.
Minu hing on palju rohkem kui lihtsalt “tavaline”. See on lugu, mis on kirjutatud igas pisaras ja naeratuses, iga haava ja paranemise kaudu, sest iga elatud hetk on minu lugu, mida räägin julgusega, milles peitub minu tõeline jõud. Ma ei pruugi alati täiuslik olla, kuid minu ebatäiuslikkus on see, mis teeb minust ainulaadse – naise, kes on enamat kui sõnad võivad kirjeldada.