«Mu vanemad on olnud abielus peaaegu viiskümmend aastat. Tänu sellel sõidul saadud kogemustele ja suhte antimudelile olen nüüdseks kolmekümnendates eluaastates abielus olnud kolm korda ja lisaks korra pikas kooselus. On olnud ka teisi suhteid, sageli reserveeritud meestega. Praegu on. Mul on üks laps, juhuslik ime mehega, kellega olin tol ajal abielus.
Minu elu korduv näidend näib olevat selline: mina, issi tüdruk, hoian ikka ja jälle kokku oma isasuguseid mehi, kes on intelligentsed ja keda ma mingil moel austan, põlgamise, puudutuse ja armastuse puudumise eest, kuna olen abikaasa poolt põlatud. , mille õhkkonnas pidin ka mina ise kasvama.
Kui sa lihtsalt ei lahuta, siis ei!
Mida vanemaks ma saan, seda rohkem eksin ma küsimusega, mis armastus tegelikult on. Olen loobunud mõttest, et leian kunagi püsiva ja püsiva armastuse. Lähedus on aga teine teema. Puudutusi, naeratusi ja head tunnet ei saa eitada. Nad on, kui nad on.
Aga naine, järgmine kord, kui tunned, et tahad oma abikaasat halvustada, tagasi lükata – pea meeles, et ma olen kuskil siin ja võtan ta vastu õrnalt.
