Ühel õhtul kutsus poeg ema restotani õhtusöögile.
Ema oli juba vana ja nõrk ning ajas seetõttu söömise ajal
toitu endale kleidi peale. Mõned restorani külastajad vaatasid
neid rahulolematult, kuid poeg säilitas rahu ja hoolitses ema eest..
Olles söögi lõpetanud, juhatas poeg ema tualetini, pühkis tema
riietelt toidupudemed, kammis tema juukseid ja kohendas prille.
Kogu restoran vaatas neid vaikides.
Poeg maksis arve ja nad hakkasid restoranist lahkuma.
Sel hetkel tõusis üks vanem härra ja küsis noorelt mehelt :
” Kas teile ei tundu, et te jätsite midagi maha?”
” Ei, lugupeetu, ei jätnud midagi,” vastas too. Aga külastaja
vaidles vastu: ” Kuidas nii! Te jätsite maha õppetunni igale pojale
ja lootuse igale emale. “
Restoran oli ikka veel väga vaikne.
Iga ema unistab sellisest lapsest. Me kõik saame kunagi vanaks –
ja on hea, kui siis on meie kõrval meie armastatud lapsed, kes
kannatlikult, ilma liigsete negatiivsete mõteteta siiralt meie eest
hoolitsevad.
Meie aga omakorda püüame väga selliseid lapsi kasvatada.
ÄRA KUNAGI TÕSTA HÄÄLT INIMESE PEALE, KES ON ÕPETANUD SIND RÄÄKIMA !
