Pikemad trendid näitavad majanduse hetkeseisu ja väljavaateid helgemates toonides kui viimaste aegade uudised, ent investeerimiskliima tuleb hoida mitte hea, vaid väga hea, kirjutab riigikogu liige ning endine ettevõtlusminister ja Eesti Panga asepresident Andres Sutt.
Eesti majanduse hea käekäik on meie kõigi huvides, aga küsimusele, mis seisus on Eesti majandus, ei ole praegu mustvalget vastust. Statistika ja uudisruum annavad võimalusi erinevateks tõlgendusteks.
Eesti majanduse seisu ja väljavaadete kohta kõlab endiselt pigem murelikke kui optimistlikke noote. Statistikaameti kiirhinnangu järgi jätkus majanduslangus ka teises kvartalis, Fitch alandas Eesti riigireitingut ühe pügala võrra.
Idusektoril on rahastusraskused, tööstuses räägitakse rohkem koondamistest kui uute töökohtade loomisest. Mitme olulise sihtturu majandustel, eriti Rootsil, ei lähe hästi. Näiteid võibki loetlema jääda.
Majanduse hetkeseisu ja tulevikuvaate tõlgendamiseks on aga enamasti kasulik vaadata pikemaid trende. Sealt vaatab vastu teistsugune lugu – selline, mis on pigem julgustav.
Me pole enam odavad
Vähem kui 30 aastaga on Eesti SKP inimese kohta kasvanud ligi 15 korda: tasemelt, mis jäi 1995. aastal veidi alla 2000 euro inimese kohta nüüd juba ligi 29 000 euroni selle aasta lõpuks. Seejuures kasvas viimase kahe aastaga SKP maht eurodes mõõdetuna ligi 30%. Ehkki reaalnäitajate järgi oleme majanduslanguses, siis tööturgu ja hõivet arvestades on see majanduslangus pigem optiline kui tegelik.
SKP inimese kohta turuhindades on rahvusliku jõukuse peegeldus, mis iseloomustab meie globaalset ostujõudu. Märgiline 30 000 euro piir peaks kätte jõudma järgmisel aastal.
Oleme eespool Portugalist, samas klassis Hispaaniaga ja mitte kaugel Itaaliast või Jaapanist. Soomeni on veel omajagu maad minna.
Mulle on jäänud silma hinnangud, mille järgi on Eesti jätkuvalt odav allhankemaa, kel on probleeme konkurentsivõimega. See ei pea paika. Riik, kus SKP inimese kohta on 30 000 eurot, ei ole odav ega konkurentsivõimetu allhankija. Need ajad on möödas. Meie konkurentsieelis on avatus ja innovaatilisus, mitte odavus, ning meil ei ole ühtegi põhjust end ise maha teha.
Neli suurinvesteeringut
Majanduse areng ja konkurentsivõime sõltuvad suuresti neljast näitajast: stardipositsioon, investeeringute maht, majanduse innovatsioonimahukus ja riigi institutsioonide kvaliteet. Stardipositsiooniga on meil 30 aasta taguse ajaga võrreldes hästi, isegi väga hästi. Euroopa Liidu ja euroala ning NATO liikmelisus tähendavad turvalisust ja seda Venemaa naabrusest sõltumata. Turvalisus on investoritele tähtis nii rahuajal kui veelgi enam sõja ajal.
Investeeringutega võime olla tagasi vaadates igati rahul. Välisinvestorid on paigutanud Eestisse sel samal perioodil üle 43 miljardi euro – see on 60kordne kasv.
Eesti otseinvesteeringud välismaal ületavad 22 miljardit. Otseinvesteeringud näitavad usaldust Eesti majanduspoliitika etteaimatavuse ja Eesti kui investeerimispiirkonna suhtes. Ettevaates peavad erasektori iga-aastased investeeringud aga praeguse umbes 20% SKP-st tasemega võrreldes kasvama suurusjärgus 5 protsendipunkti. Ja mitte ainult konkurentsis püsimiseks, vaid ka selleks, et püüda esmalt kinni Prantsusmaa ja Suurbritannia ning seejärel Soome, Rootsi, Saksamaa ja Kanada.
Kas erainvesteeringute hüppeline kasv on saavutatav? Väidan, et on.
Oleme samasuguste murranguliste tehnoloogiamuutuste lävel kui 1990ndatel digiühiskonna loomisega alustades. Toona tehtud julgete valikute tulemusel loodud digiküpsus annab meile tugeva lähtepositsiooni ning roheinvesteeringud tohutud võimalused.
Ainuüksi taastuvenergeetikas räägime kümnetest miljarditest, kui soovime realiseerida Eesti meretuuleenergia potentsiaali ning rohelise vesiniku tootmist ja kasutamist kogu väärtusahelas, sh uute tööstusinvesteeringute ligimeelitamiseks. Aga me peame hoidma Eesti investeerimiskliima mitte hea, vaid väga hea.
Selle suve kolm investeerimisotsust kogumahus ligi pool miljardit – Kanada Neo Performance Materialsi Euroopa esimene haruldasi muldmetalle kasutav magnetitehas ja teadus-arenduskeskus Narvas, mis varustab elektriautode ja tuulikute turbiinide tootjaid; Jaapani Marubeni investeerimisfirma investeering Skeletoni ning Ericssoni otsus rajada Ülemistele Euroopa uue põlvkonna tootmis- ja tehnoloogiakeskus – on kinnituseks, et Eesti on endiselt üleilmselt usaldusväärne paik investeeringuteks. Lisame siia loetellu Enefit Greeni Sopi-Tootsi tuule- ja päikesepargi ning jõuame peaaegu miljardini.
Iga eeskuju pole hea eeskuju
Seevastu üha valjemalt kõlavad ettepanekud suurema kasumiga majandussektorite erakorraliseks maksustamiseks ei loo usaldust ega väärtust. Meenutuseks neile, kes toovad Lätit või Leedut pankade kasumite erakorralisest maksustamisest rääkides eeskujuks: Läti vajas viimase finantskriisi ajal IMFi abiprogrammi, et kapitalipuuduses pangandus ja riigi majandus kokku kukkumisest päästa. Leedu pidi aga maksma riigivõla eest kahekohalist intressimäära. Eesti oli üks vähestest riikidest, kus maksumaksja ei pidanud panku toetama.
On eeskujusid, mida järgida, ja eeskujusid, mille järgimisest hoiduda. Keskendugem sestap lisandväärtuse ehk majanduse mahu kasvatamisele. Näitlikustamiseks: kolme miljardi jagu suurem SKP tähendab sama maksukoormuse juures miljardi jagu suuremat laekumist riigieelarvesse.
Kuidas Jaapan kinni püüda?
Innovatsioonimahukuses vajame suurimat hüpet, aga ka siin on meil hea lähtepositsioon. Ülalnimetatud kolmele innovatsioonimahukale ettevõttele lisaks on selgelt kasvanud ettevõtete ja ülikoolide valmisolek investeerida teadus-arendustegevusse. Arenenud digiühiskond on ka siinkohal konkurentsieelis.
Ent suurim väärtus tõuseb mitte praeguste ärimudelite digitaliseerimisest, vaid uute ärimudelite loomisest alates neid digitaliseerides. Nii ei taba meid digiliidrina sama saatus, mis omaaegset mobiilituru liidrit Nokiat või tehnoloogialiidrit Jaapanit. Meil on rahvuslikku kapitali ja innovatsioonilembeseid ettevõtjaid nii uute kui traditsiooniliste ettevõtete seas ehk kasvamas on innovatsiooni soosiv ökosüsteem.
Mina soovin, et Eesti pakuks oma kodanikele ja meiega sama väärtusruumi jagavatele talentidele maailma parimat paika eneseteostuseks. Suurepärase elukvaliteediga ühiskonda ei saa ehitada ilma konkurentsivõimelise, keskkonnateadliku ja jõuka majanduseta, mille osaks on ka korras riigirahandus. Keskendume debattides rohkem uue väärtuse loomisele ja vähem ümberjagamisele.
Mida peame tegema erainvesteeringute soosimiseks, talentide hoidmiseks ja ligimeelitamiseks ning majanduse innovatsioonimahukuse kasvatamiseks? Et püüda SKP inimese kohta arvestuses kolme-nelja aastaga kinni Itaalia ja Jaapan? Et uue kümnendi alguseks ületaks Eesti SKP inimese kohta 50 000 eurot?
See on väga julge, kuid mitte kättesaamatu siht. Ka NATO ja Euroopa Liidu liikmelisus paistsid omal ajal väga kaugena, kuid julged valikud ja sihikindlus viisid meid kohale.