Elizabeth I (7. september 1533 – 24. märts 1603) oli Inglismaa kuninganna aastatel 1558 kuni oma surmani 1603. Ta kuulus Tudori dünastiasse ja oli Inglismaa viimane monarh sellest dünastiast. Elisabet I valitsemisaeg tuntakse ka kuldse ajastu või Elizabethi ajastuna.
Elizabeth tõusis troonile 25-aastaselt; ta teatas kohe oma kavatsustest nõukogule ja teistele, kes olid tulnud Hatfieldi talle truudust vanduma:
– Elizabeth oma kroonimiskõnes
„Mu isandad, looduses valitsev seaduspärasus paneb mind mu õe pärast kahetsusvalu tundma. Mulle langev koorem paneb mind nõndasama suurt imestust tundma. Ometi arvestades, et olen Jumalast loodu, kes on pühitsetud kuuletuma Tema määrangule, annan sellele järele. Soovin südamest, et mul võiks olla abi Tema armust, et olla Tema taevase tahte saadik selles ametis, mis on nüüd mulle osaks saanud. Olen ihult vaid üks, keda ülal peetakse, olles Tema loal riikliku ühiskonna valitsemiseks piisav. Ma soovin, et teie kõik … oleksite mulle abiks, et mina oma valitsusega ja teie oma teenistusega loome sobiva koosluse Kõikvõimsa Jumala heaks. Jätma peame mõningase lohutuse meie järeltulevatele põlvedele maa peal. Pean silmas kogu oma tegevuse suunamist heade nõuannete ja soovitustega.“
Elizabethi I oli Henry VIII ja tema teise naise Anne Boleyni tütar. Ta saavutas troonile tõusu järel Inglismaa ühtsuse ja stabiilsuse. Ta oli osav poliitik ja kuninganna, kes tõusis võimule, kui riik oli usulistes ja poliitilistes rasketes oludes.
Tema valitsemisajal saavutas Inglismaa majandusliku jõukuse ja kultuuriline elu õitsengu. Ta toetas kunsti, kirjandust ja teadust ning teda seostatakse William Shakespeare’i ja teiste silmapaistvate kirjanike toetamisega.
Elizabethi I on tuntud ka oma tugeva iseloomu ja otsustavuse poolest. Ta keeldus abiellumast ja jäi lapsetuks, mistõttu teda nimetatakse ka “Neitsikuningannaks”. Tema ajastut iseloomustas ka Inglise merevõimu tugevnemine ja võitlus katoliiklike võimude vastu Euroopas, eriti Hispaaniaga.
