Lapse üle vaidlemisega kohtusse jõudnud vanemad ei mõista sageli, et “võidust” rääkida pole kellelgi põhjust – juba kohtusse jõudes on kõik osapooled kaotajad, eeskätt lapsed, kinnitab kaheksa aastat alaealisi esindanud vandeadvokaat Katrin Jennsen.
Kõige raskemad on Jennseni jaoks juhtumid, kus üks vanem on suutnud lapse teisest vanemast võõrandada. Selline teguviis on vaimne vägivald ning tuleks Jennseni hinnangul ka seaduses väärkohtlemisena sõnastada.
- Laste esindamine nõuab advokaadilt eriettevalmistust
- Lapse huvid võivad vastuolus olla nii lapsevanemate kui tema endagi tahtega
- Lapse võõrandamine vanemast tuleks seadusega tunnistada väärkohtlemiseks
Järgneb intervjuu Katrin Jennseniga.
Advokatuur on kehtestanud nõude, et alaealisi esindavad vaid spetsiaalse koolituse läbinud advokaadid. Advokaat on õigusteaduse ja -praktika tippekspert, on see lisanõue tingimata vajalik?
Last esindades on palju sellist sisulist tööd, mille saaks ka tegemata jätta, teha tuimalt linnukesed kastidesse ja kõik oleks nagu korrektne. Ainult et lõpptulemus, lapse huvide parim kaitsmine, jääb saavutamata. Äärmiselt oluline on hoida menetlus lapse jaoks võimalikult säästev ning lapse soovid ja huvid tegelikkuses välja selgitada.
Selleks peab saama lapsega kontakti. Peab olema palju empaatiat ja kogemust, aga ka eriteadmisi kasvõi arengupsühholoogiast. Olulisem kui see, mida laps ütleb, on see, kuidas ta ütleb. Peab aru saama, kas tema ütlusi mõjutab keskkond, kas midagi on halvasti läinud, miks ta ei taha võõrastega rääkida. Osa sellest on raske õpetada, see tuleb kogemuse pealt, kuid eriettevalmistuse nõue laste esindajatele on kindlasti õigustatud ja peaks jätkuma. Advokatuuri koolitused laste esindajatele on väga olulised, sest kasvatusteooriad, isegi arusaam normaalsest kasvukeskkonnast arenevad ja muutuvad.
Kas lapse huvid võivad olla suures vastuolus ka mõlema vanema soovidega?
Jah, ja kõige keerulisemates asjades võivadki vanemad pöörata väga tugevalt lapse esindaja vastu. Sind peetakse kohe äärmiselt kallutatuks. Või kui vaidled ühele vanemale vastu, arvatakse et oled automaatselt teise poolt. Need on meeletult konfliktsed olukorrad. Siis peadki suutma põhjendada, miks vanemate soovid pole lapse huvides.
Aga lapse enese huvid tema soovidega?
Minu kogemuses on näide poisist vägivaldses peres, kelle jaoks oli uhkustamist väärt et isa paneb emale vahel noa kõrile. Selle lapse enda soov oli jääda isa juurde. See on näide vägivalla mõjust, lapse tugevama poolele hoidmist kannustab ellujäämisinstinkt. Me peame olema niipalju targad, et tunneme ära emotsionaalse ja füüsilise väärkohtlemise ja suutma ka kohtule põhjendada, miks meie versioon on usutav ja lapse huvides ka siis, kui see huvi ei kattu lapse tahtega.
Millist rolli mängivad siin teadmised ja millist kogemus?
Endal tekib kogemusega mingi kuues meel, hakkad nägema kus inimesed on liiga kaugele läinud. Ja hakkad märkama, et inimesed käituvad üsna sageli nagu õpikus, eriti lapsed. Mõnikord mõistan ka, et selle menetluse käigus pole mul võimalusi või oskusi lapse rasket olukorda muuta, aga ma alati üritan. Proovin kasvõi nügida neid kahjulikke rutiine, mis peres on tekkinud.
Pere toksilised mustrid kerkivad väga teravalt esile kui on näiteks perest eraldamise menetlused. Seal tulevad sageli välja probleemid, mis ulatuvad mitu põlve tagasi. Kus vanemlikud oskused on mitu põlve olnud väga nõrgad, lapse jaoks olematu tugivõrgustik, puudulik emotsionaalne intelligentsus. Sellistel juhtudel peaks eesmärk olema need mustrid katkestada. Näiteks lõpetada peres põlvkonnast põlvkonda ulatuv vägivallaspiraal.
Kas need on sellised puudused, millest asja sees olles ise aru ei saa?
Just. Olen näinud küll, et inimene saab aru et vajab abi ja soovib ka abi vastu võtta, sellises olukorras on omavalitsusel võimalused abistamiseks olemas ja abi toimibki, omavalitsus aitab inimesel lapse üles kasvatada. Aga enamasti ei saa täiskasvanud neist puudustest ise aru ega taha abi vastu võtta. Toe pakkumist nähakse rünnakuna ja sageli leidub ka keegi kaamera ja mikrofoniga, kes valmis vanemale „abi“ pakkuma.
Milliste vaidluste vahele lapsed veel jäävad peale hooldusõiguse?
Ka suhtluskorra vaidlused, hooldusõiguse äravõtmised, aga näiteks ka nõusolekud tehingu tegemiseks, mis pole küll otseselt vaidlus.
Vanemad ise alustavad vaidlust sageli teise poole hooldusõiguse lõpetamise nõudmisest, aga tegelikult selgub et küsimus on hoopis suhtluskorras – kelle juures kui kaua laps viibib. Aga seal peetakse väga vängeid lahinguid.
Lapse huve esindav advokaat osaleb vaidlustes ainult riigi õigusabi korras, mida tasustatakse teatavasti tugevalt alla turuhinna. Lisaks peab see olema emotsionaalselt sageli väga raske. Kust te motivatsiooni leiate?
Motiveerib see, et kusagil on hätta jäänud väike inimene, keda olen saanud aidata. Lepingulises töös, näiteks omavahelises vaidluses üht vanemat esindades, lõppeb päev sageli väga halva tundega. Lapse esindamine annab mingi isemoodi tasakaalu. Siis pole kunagi kahtlust, kas oled õige asja eest väljas.
Keeruline on siis, kui sa ei tea, kuidas on lapsele parem. Siis urgitsed ja uurid, kuni tekib sisetunne et võitled õige asja eest ja süda jääb rahule. Lapsevanemat esindades seda võimalust alati pole, seal oled kliendi soovidega nii tihedalt seotud, et pigem võib see mõnikord öörahu röövida.
Mis täpsemalt?
Näiteks kui satud esindama vanemat, kes võõrandab enda last teisest vanemast. Siis lihtsalt annad endast parima, et vanemale selgitada selle tagajärgi.
Kas lapse võõrandamine teisest vanemast on lihtsalt taunitav või on see kuidagi ka seaduses hukka mõistetud?
Ei, see pole uus paragrahv karistusseadustikus. Kuid lapse võõrandamine teisest vanemast on tegelikult vaimse vägivalla vorm. Oleme hiljuti ka ümarlaual arutanud, et võõrandamise teema peaks seaduses kajastuma emotsionaalse väärkohtlemisena. Kirjeldaks võõrandamise kui probleemi ära, annaks selge hinnangu, et tegu on väärkohtlemisega, et kohtud saaks sellega tõhusamalt tegeleda. Seni peame sellega kohtus tegelema ainult enda veenmisjõu najal. Mõnikord on kohut väga raske veenda, sest lapse vastumeelsus võõrandatud vanema suhtes jätab mulje, nagu oleks vanem ise midagi teinud. Kui seaduses oleks võõrandamine ja selle tunnused kirjutatud, saaks sellega ka kohtus tegeleda. Laste esindajana on ühest vanemast võõrandatud lapsega kohtumine kindlasti üks raskemaid asju.
Kuidas lapsevanem endale lapse teisest vanemast võõrandamise ära ratsionaliseerib?
Ta on veendunud, et tegutseb lapse huvides ja teine vanem mõjubki lapsele kahjulikult. Kõige raskem on näha last, kellel tekivad võõrandamisest füüsilised ärevuse ja depressiooni ilmingud, võõrandatud vanemast rääkiminegi tekitab lapses mõnikord füüsilist vastikust. Suurim eesmärk on siis ärevus maha võtta, saada laps ja vanem uuesti suhtlema. Kuid võõrandaja ei adu, et see on tema põhjustatud – tema näeb, et laps hakkab värisema ja ei taha, järelikult teise vanema süü. Lapse huve kaitstes tuleb see ahel teistpidi pöörata, näidata et põhjus tuleb hoopis vastassuunast. Kuid see on sageli väga keeruline, sest lapse käitumine toetab võõrandava vanema perspektiivi.
Kas riknenud suhtega, sageli haavunud vanemad „unustavad“ väikese inimese lihtsalt enda egode põrkumise vahele?
Menetluses räägivad lapsevanemad sageli võidust. Lapse esindajana pean siis selgitama, et kui siin juba oleme, ei võida keegi ja laps kaotab veel kõige rohkem. See võtab vahel vanemate hoogu maha.
Mina töötan nii, et üritan vanematele selgitada, kuidas tema teod lapsi mõjutavad. Mõnikord pääseb sellega mõjule, mõnikord mitte. Eelduslikult tahavad kõik vanemad lapsele parimat, aga nad tegutsevad enda vanemlike oskuste piires. Kui keegi väljast ütleb, et need pole õiged või piisavad, näiteks sa kasutad vägivalda, võib see tekitada ka vastureaktsiooni. Foonil on alati vanemate omavaheline konflikt ja kummagi soov väljuda võitjana olukorrast, kus võitjaid pole.
Kas hooldusõiguse vaidlustes on emadel eelis?
Kui ma kaheksa aastat tagasi laste esindamisega alustasin, siis kindlasti oli. Tänaseks kohtleb süsteem vanemaid võrdsemalt, kuigi seaduse sõnastus on kogu aeg sama olnud. Need kaheksa aastat olen ka mina tööd teinud, et üks vanem poleks olulisem kui teine.
Hakkab siis ühiskond tõesti omaks võtma, et isa on samapalju lapsevanem?
Jah, vanemlike oskuste areng, ka poliitika mis soosib isade vanemapuhkusele jäämist, hakkab vaikselt ära tasuma. Kaheksa aasta eest oli veel tavaline, et eelteismeliste laste üle vaieldes teatas ema, et isa pole ei mähkmeid vahetanud ega lastega perearsti juures käinud. Tänaseks on sellised jäigad rollid hägustunud. Isad on väikelaste kasvatamisse rohkem kaasatud ja nii lähedased, lastekaitsjad kui kohtunikud näevad, et tulevad sellega toime. Aga eks leidub ka lastekaitsespetsialiste, ka advokaate, kes nii ei arva ja keda ei õnnestugi veenda, sest „alati on asju ühtviisi tehtud“. Minu eesmärk polegi kõiki menetlusosalisi ümber veenda, minu töö on suunatud kohtunikule.
Üks näide, kuidas lapsevanemad on võrdsemaks saanud, on suhtluskord. Veel eelmise kümnendi keskel oli peaaegu mõeldamatu, et lapsega olemise aeg jagatakse pooleks. Täna on see juba üsna tavaline.
Räägime praktilisest poolest ka. Ärkvel beebil on laias laastus kaks meeleolu – „pole viga“ või maailmalõpp. Kuidas advokaat näiteks beebi tahet ja tegelikku huvi välja selgitab?
Oli juhtum, kus vanemad olid loobunud suulaelõhega beebist. Täiesti võõras pere, kes oli alati beebit tahtnud, avaldas soovi tema eestkostjaks saada. Käisin seal peres selle beebi esindajana siis eestkostjate sobivust kontrollimas. Arvasin ka, et ega sest käigust palju tule, laps on ju rõõmus siis kui mähe on kuiv ja kõht täis. See on tööülesanne, mille saaks ainsatki reeglit rikkumata tehtud ka lihtsalt ankeete täites. Aga ma tunnen, et me peame ikkagi hindama vanemate valmisolekut ja kasvõi emotsionaalset sidet lapsega. Kasvõi kohtunikuna tahaksin ikkagi näha, et keegi on pööranud ka päriselt tähelepanu sellele, kas laps satub turvalisse keskkonda ja kas vanemate hoolitsussoov on siiras.
Saate te seda siis hinnata?
Sellessamas juhtumis ei saanud ma vanematele õieti ühtki lisaküsimustki esitada, sest mõlemad vanemad toimetasid pidevalt selle väikese lapse ümber, hoolitsesid ja nunnutasid pudikeeles. Sellist siirast soovi ja hoolimist ei asenda ükskõik kui eeskujulik ankeet. Aga seda pead oma silmaga nägema, ja siis panema ka paberile kohtu jaoks.
Mis siis, kui kõhutunne ohumärke tajub, aga formaalselt on kõik korras?
Meie käsutuses on aeg. Siis esitame palju küsimusi, ma istungi selle pere juures kauem. Vasturääkivused tulevad ajaga välja. Asjaga tuleb tegeleda nii kaua, kuni ise saad südamerahu, selleks tuleb ka vaeva näha. Kui ei saa, küsid veel ja veel, sest keegi ei suuda rolli lõpuni veatult mängida. Ainuüksi selle põhjal, kuidas laps vastab, kelle otsa vaatab, mida tema kehakeel ütleb, hakkab nii mõnigi fassaad vahel murenema.
Aga kui ankeet on ikkagi laitmatu?
Siis pole muud, kui enda tähelepanekud kirja panna. Ankeetides võivad kõik vastused õiged olla, aga kohtule tuleb kirja panna, kuidas laps vastab, mis ta kehakeel räägib ja mida see tähendada võib. See tõlgendamine nõuabki erioskusi. Kasvõi juba teadmisi, millises eas millist juttu räägitakse – teismeliste jaoks on ema ja isa nõmedad ja neil on normaalne öelda, et ei tahagi kummagi juures elada. Teismeline peabki olema sõpradele keskendumise ja mässu faasis. Palju suurem ohumärk on, kui teismeline räägib kui toetav ja suurepärane on üks vanem. Siis tekib kohe küsimus, mis on valesti.
Mis siis teete, kui ikkagi ei saa rahus magada?
Pean töötama nii kaua, kuni saan. Pühendan selle aja, vajadusel lähen tagasi, vestlen uuesti. Rahulikult magada saan siis, kui olen jõudnud minu jaoks usutava selguseni asjade tegelikust olukorrast.
Te näete enda töös ilmselt ka üsna palju trööstitut olmet?
Trööstitu olme on suhteline ja paljuski subjektiivne. See pole alati hukkamõistetav.
Miks?
Kord olid mu klientideks lapsed, kes olid mõneks ajaks antud vanavanemate kasvatada, et vanemad saaks ootamatu tervisemurega tegeleda. Heal järjel vanavanemad elasid ilusas majas, vanemad ise olid pigem ökohipsteri tüüpi inimesed. Kui nad lapsi ja eestkosteõigust tagasi soovisid, ütles omavalitsus, et lastel on vanavanemate juures palju paremad elutingimused – ankeedi järgi oli neil vanavanemate juures tõesti vann ja jooksev vesi, vanemate juures saun ja kaevuvesi, trepi sisse oli maamesilastele pessa pääsemiseks auk tehtud ja ära kaunistatud. Aga vanematel oli siiras tahe ja valmisolek lapsi kasvatada, tajutavalt tugev kiindumussuhe ja ma ei saanud kuidagi nõus olla, et vanavanemate juures olnuks neil parem. Vanematele tuleb jätta vabadus kasvatada lapsi nii nagu nad õigeks peavad kuni see halba ei tee. Pesukausis pesemine võtab ju tõesti rohkem aega, aga see ei kahjusta kuidagi last. Loeb ikka inimeste soov laste eest hoolitseda.
Trööstituks ei tee kodusid mitte olme, vaid vanemate hoolimatus. Kui vanemad on õpetanud lapsed varastama. Sellised lapsed on nagu väikesed täiskasvanud, nad teavad kõike roppe sõnu ja ei kõhkle neid täiskasvanutega jagamast. Neil lastel pole tavaliselt unistusi – kui tavaline laps tahab lenduriks või arstiks saada, siis sellises peres ei oska laps tulevikult midagi oodata. Kui kümneaastase ainus ootus elule on et saaks koolist minema, siis see on trööstitu.
Kui selgelt saab tõmmata piiri isevärki tõekspidamiste ja lapse kahjustamise vahele näiteks sügavalt alternatiivmeditsiini usku perede puhul?
Kui vanemad lasevad tõbisele lapsele käsi peale panna, siis ilmselt see midagi hullemaks ei tee ja las siis panevad pealegi. Kuid olukord, kus vanemad keelduvad arsti ettekirjutusi täitmast, on kindlasti teisel pool piiri. Seal saab kohus lapse huvide kaitseks sekkuda. Kuid eks tänapäeval proovivad vaidlevad vanemad võtta konkureerivaid arstide arvamusi. Õnneks need tavaliselt ikka kardinaalselt ei lahkne.
Mis teid lapsi esindades üllatab?
Hämmastab, kui sageli jätavad vanemad kaks sammu ette mõtlemata. Nad ei anna aru, et omavahel või lastekaitsega vaieldes meediasse pöördudes loevad sellest ka lapse kaaslased ja see lugu jääb last saatma. Või et laps kasvab varsti suureks ja annab ise vanemate käitumisele hinnangu.
Allikas: advokatuur.ee
