Ükskord üks vanemas eas mees levitas kuulujuttu enda noorest naabrimehest, et too olevat varas.
Mõne aja pärast vahistati noor naabrimees kahtlustusega varguse toimepanekust.
Mõne päeva pärast vabastati noor mees vahi alt kuna ta suutis tõestada enda süütust. Aga see noorem mees andis kuulujuttude ja laimamise eest kohtusse selle vanema mehe.
Kohtus ütles vanem mees enda õigustuseks, et need olid ainult sõnad ja ta ei tahtnud kellelegi sellega halba teha.
Kohtunik pöördus vanamehe poole ja ütles: „Enne, kui ma teen otsuse, palun ma teil kirjutada paberile kõik selle, mida te selle noore inimese kohta ütlesite. Seejärel rebige see paber võimalikult väikesteks tükkideks ja koduteel visake need paberitükid sõidu ajal auto aknast välja. Homme jätkame kohtuistungiga.“
Järgmisel päeval pöördus kohtunik vanamehe poole: „Nüüd minge ja korjake need paberitükid kokku, mille te eile autoaknast välja viskasite.“
„Aga see pole võimalik!“ karjatas vanamees. „Tuul viis need laiali ja mul ei ole võimalik neid kuidagi enam üles leida ja kokku korjata!“
Kohtunik vastas vanamehele: „Samamoodi lihtsad sõnad ja kommentaarid, mida me pillume mõtlematult laiali võivad hävitada teise inimese elu ja seda ei ole võimalik enam mitte kuidagi parandada.
Kui teil ei ole teise inimese kohta öelda midagi head siis sulgege oma suu ja ärge öelge üldse midagi. Olgem parem oma sõnade peremehed, et mitte saada oma sõnade vangideks.
Kuulujuttude levitaja on hullem kui varas, sest ta võtab ära ja hävitab teise inimese väärikuse, au, reputatsiooni ja usalduse, mida on pärast äärmiselt raske taastada. Kui te jätate arvustamise ja astute tagasi, saate te alati suhte tasakaalu tagasi viia. Aga lendu lastud sõnu enam tagasi tuua ei õnnestu.“
Tõde ei pruugi kinni püüda lendu lastud valet.
