„Praegune süsteem suitsiidse patsiendi teekonna vaatest on konarlik ja piirkonniti väga ebaühtlane ning suuresti tervishoiusüsteemi keskne praktika. Suurima koormuse suitsiidsete inimestega saavad EMO ja kiirabi, mis on niigi üle koormatud,“ tutvustas sotsiaalministeerium uuringut „Suitsiidse patsiendi käsitlus esmatasandi tervishoius, kiirabis ja erakorralise meditsiini osakondades (SUIPA)“.
Statistikaameti kohaselt oli 2021. aastal Eestis enesetappude arv 100 000 elaniku kohta13,9. 2021. aastal suri enesetapu tõttu 186 inimest. Maailma Terviseorganistatsiooni andmetel toimub maailmas ligikaudu 800 000 enesetappu aastas ja hinnanguliselt puudutab iga suitsiidisurm otseselt vähemalt kuut inimest.
Tervise Arengu Instituudi statistika põhjal on näha, et Eestis jääb enesetappude arv igal aastal enam-vähem 200 juurde. Suitsiide teevad rohkem mehed.
Uuringu juht, Tallinna Ülikooli sotsiaaltervishoiu professor Merike Sisask ütles, et suitsiidse inimese käsitlemisel on vaja esma- ja kogukonnatasandil muuta arusaama ja praktikat, kus eri osapooled näevad endal eelkõige märkaja ja edasisuunaja rolli, kuid vastutuse võtmist abi ja toetuse pakkujana jääb puudu.
“Kõik suitsiidse inimese abistamise algoritmid ei pea lõppema psühhiaatriga,” lausus ta. “Suitsiidne inimene vajab sageli just sellist psühho-sotsiaalset abi ja toetust oma igapäevases elukeskkonnas, mida ei saa ega peagi talle pakkuma psühhiaater.”
Eestis läbiviidud teemakohastest uuringutest on teada, et suitsiidiriskiga inimesed satuvad erinevate
terviseprobleemidega meditsiini vaatevälja, ehkki nende pöördumise põhjuseks ei pruugi olla
suitsiidimõtted. Tahtlike enesevigastuste ehk suitsiidikatsete tase on tõusutrendis, sh korduvate suitsiidikatsete arv on suurenenud. Haigekassa projekt depressiivse patsiendi raviteekonnast näitas, et depressiooniga (suitsiidikäitumise olulisim riskitegur) patsientide sattumine meditsiini vm abistajate vaatevälja on liialt juhuslik. COVID-19 epideemia psühhosotsiaalsete tagajärgedega toimetuleku eksperdiarvamus nimetab astmelise ravi vajadust, et iga inimene saaks vaimse tervise teenuste
kasutamiseks just sinna astmele, mida ta tegelikult vajab (mitte mida ta tahab või küsida oskab);
selleks on esmatähtis hindamine ja võrgustikutöö.
Pole teadmisi märgata suitsiidset inimest
Enesetappude ennetamist pidasid kõik uuringus osalejad väga oluliseks teemaks ja enamik neist usub, et saab oma töö juures suitsiidset inimest aidata. Oma igapäeva töös ei ole nende endi kokkupuude suitsiidsete inimestega siiski eriti sage. Teistest oluliselt sagedamini puutuvad suitsiidsete inimestega kokku EMO arstid ja õed ning kiirabitöötajad.
Küsitlusele vastanud leidsid, et neil ei ole piisavalt ei teadmisi, oskusi ega kogemusi suitsiidsete inimeste käsitlemiseks, nende ohutuse tagamiseks. Koolides töötavate spetsialistide hinnangud oma teadmistele ja oskustele ning info kättesaadavusele olid teistest positiivsemad.
Olukorra parandamiseks on vaja välja töötada ja laiaulatuslikult rakendada suitsiidse inimese käsitlemise koolitusprogramm, mis oleks spetsiifiline, süsteemne ja paindlik.
Sotsiaalministeeriumi vaimse tervise osakonna suitsiidiennetuse tegevuskava projektijuht Zrinka Laido ütles, et suitsiidikäitumise ennetamiseks on vaja esmalt suitsiidiriskiga inimest märgata, tema jaoks olemas olla ning lõpuks leida talle abivõimalused, mis aitavad kriisist elusa ja tervena välja tulla.
“Enesetappude ennetamine on kompleksne ja seega vajab erinevate osapoolte ühiseid pingutusi,” lausus ta. “Peame tunnistama, et võrgustikutöö parandamiseks on Eestis väga palju veel teha. Vaimse tervise teenuste kättesaadavus, hindamisvahendid ja ohutusplaanid ning võrgustikutöö ja vastavad koolitused on ühed olulisemad komponendid suitsiidsele inimesele pakutavast teekonnast.“
Riik koostab enesetappude ennetamise kava
Uuringu kohaselt tuleb analüüsida apteekrite võimekust ja võimalusi panustada suitsiidsete inimeste varajasse märkamisse. Uuring näitas, et põhimõtteline valmisolek apteekritel on, kuid nad vajaksid põhjalikku ettevalmistust ja n-ö uue süsteemi loomist.
Suitsiidse inimese käsitlemisel kiirabi ja EMO poolt on vajalik spetsialistide pädevuse suurendamine suitsiidiriski hindamiseks . Lisaks soovitatakse uuringu järeldustes luua esmatasandil juhtumi tervikliku korraldaja positsioon ja määratleda pädevused. Korraldajaks võib olla perearsti meeskonnas töötav vaimse tervise õde, kuid seda rolli võib teatud juhtudel täita ka mõni muu esmatasandil töötav vajaliku pädevusega spetsialist, kuid tal peavad olema koolitustel omandatud pädevused.
Uuringust tuli välja, et mida sagedasem on spetsialisti kokkupuude suitsiidsete inimestega, seda rahulolematum ta on võrgustikutööga ja puudust tuntakse eelkõige edasisuunamise võimalustest. Et oluliselt tugevdada suitsiidikäitumise ennetustööd, tuleb kaasata haridus- ja sotsiaalvaldkonna spetsialiste ning kindlasti tugevdada võrgustikutööd, kus partneritel on selged rollid.
Uuringu järeldused:
- Suitsiidse inimese käsitlemine on praegu liialt tervishoiu valdkonna keskne ja teekonnad lõpevad psühhiaatri juures. Samas inimene vajab sageli psühho-sotsiaalset abi ja toetust.
- Suurima koormuse suitsiidsete inimeste käsitlemisel saavad EMO ja kiirabi.
- Vajalik on luua esmatasandil juhtumi tervikliku korraldaja roll ja määratleda pädevused.
- Vajalik on korraldada operatiivne info liikumine spetsialistide vahel, et pakkuda suitsiidsele inimesele järeltuge ja koostada individuaalne ohutusplaan.
- Vajalik on välja töötada ja laiaulatuslikult rakendada suitsiidse inimese käsitlemise koolitusprogramm.
Suitsiidikäitumise terviklikumaks ja süsteemsemaks ennetamiseks on sotsiaalministeerium koostöös partneritega koostamas enesetappude ennetamise tegevuskava. Tegevuskava koostamisel kasutatakse sotsiaalministeeriumi tellitud SUIPA uuringu andmeid. Riiklik enesetappude ennetamise kava valmib 2024. aasta lõpuks.
Uuringu läbiviijateks on Tallinna Ülikool (TLÜ) ja Eesti-Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituut (ERSI). Uuring viidi läbi aastal 2022.
SUIPA uuringu lõppraport on kättesaadav sotsiaalministeeriumi veebilehel https://sm.ee/media/3070/download
