„Vahel juhtub nii, et omaksed tahavad küll tuhastamismatust, aga kahjuks pole võimalik seda tehniliselt teostada – mõned inimesed on selleks lihtsalt liiga suured,“ nentis Daum Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus toimunud matusekultuuri teemalisel sümpioosionil, mis sai ellu kutsutud koostöös Muinsuskaitseameti ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku poolt.
Tallinna matusebüroo juhataja Toomas Daumi sõnul on kadunukeste hauda matmine eestlaste seas vana komme, mis aja jooksul väga palju muutunud ei ole. Hoopis teised on lood tuhastamismatusega, mis oli nõukogude okupatsiooni ajal sootuks keelatud, hakkas aga kohe pärast taasiseseisvumist kiiresti populaarsust koguma. Esimene krematoorium rajati Tallinna 1993. aastal, kusjuures toona oli see ainulaadne kogu Baltimaades. Praegusel ajal viiakse meie rahvarohkes pealinnas aga juba ligemale pooled matused läbi just tuhastamise teel.
„Vahel juhtub nii, et omaksed tahavad küll tuhastamismatust, aga kahjuks pole võimalik seda tehniliselt teostada – mõned inimesed on selleks lihtsalt liiga suured,“ nentis Daum Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus toimunud matusekultuuri teemalisel sümpioosionil, mis sai ellu kutsutud koostöös Muinsuskaitseameti ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku poolt. Matusebüroo juhi sõnul selliseid inimesi tänavapildis tavaliselt ei nähtagi, kuna nende kehakaal jääb üldjuhul ligemale 300 kilogrammi ümber. „Inimest ei saa sellisel juhul tuhastada, sest ta lihtsalt ei mahu krematooriumi ahju,“ tõdes Daum.
Mõni paneb tuhaurni teisele kirstu kaasa
Mis kadunukese tuhast aga edasi saab, see on jäetud juba iga perekonna enda otsustada. Ehkki seadused sätestavad täpselt, mida tuleb enne lahkunu tuhastamisele viimist surnukehaga teha, siis tuhaurni enese saatust ei kirjuta omastele enam miski ette. Kalmistuseadusega on küll reguleeritud tuhaurniga lubatud toimingud surnuaia piirides, aga sealt väljaspool saab igaüks juba ise otsustada, mis kadunukesele paremini sobiks.
„Mõnikord tehakse ka nii, et kui keegi on varasemalt lahkunud ja tuhastatud, siis pannakse tema tuhahurn hiljem lahkunud inimesele kirstu kaasa,“ rääkis Daum praegustel aegadel tekkinud kommetest.
Ehkki tuhastamismatus üha populaarsust kogub, siis on ka hauamatustega levimas mitmesuguseid uusi ja sõna otseses mõttes pilkupüüdvaid trende. Nii olid kunagi saadaval vaid nelja erinevat värvi tekstiiliga kaetud kirstud – mustad, valged, tumehallid ja tumepruumid. Tänapäeval on tekstiilide puhul juurde tulnud aga mitmeid uusi ja helgeid värve. Ka on Daumi sõnul hakatud kasutama puhtast puidust viimistletud kirstu, millega kunagi vaid väga kõrgele järjele jõudnud inimesi maeti.
„Kirstutööstus on meil ülepea hästi arenenud, palju kirste läheb ka Eestist välja,“ rääkis Daum. Nii mõnigi disainer on tema sõnul just puusärkide kujundamises kätt proovinud ning eksperimenteerinud. Üks tuntumatest sellistest kunstnikest on Ristomatti Ratia. „Ristomatti on disaininud sellise kirstu, mis meenutab paati ja näeb välja, nagu võiks sellega kohe vee peale minna,“ märkis Daum.
Tallinna matusebüroo juhataja sõnul on matustekombestikus kaduma hakanud ka avatud kirstu komme. „Nõukogude ajal toimus väga palju ärasaatmisi just lahtise kirstuga,“ rääkis ta. „Tänapäeval näevad enamasti vaid vähesed inimesed lahkunut ning teenistused toimuvad enamasti suletud kirstude kõrval.“ Matusebüroo juhi sõnul olevat lahtise kirstu kombe tõttu meie lahkunud aga senimaani märksa kenama välimusega kui näiteks üle lahe naabrite juures, kus kadunukese väline korrastamine on tihtipeale jäänud omavalitsuste või haiglate kanda.
Pandeemia tekitas nõudluse kirstukandjate järele
„Eesti on selles mõttes huvitav riik, et kogu surnute ära saatmise küsimus on suures osas läinud erakätesse,“ rääkis Daum. „Meil on olemas eraldi inimene, kes surnute ära saatmiseks ettevalmistusi teeb. Julgen väita, et lõpptulemus on selles osas, kuidas kadunuke hüvasti jätmisel välja näeb, tunduvalt parem. Aga meie ja meie üle lahe naabrite vahe seisab ju ka selles, et nemad kirstu ei ava ega sellist hüvastijätmist ei tee, mis eestlaste seas siiski tänini veel üsna levinud on.“
Daumi sõnul jättis meie matusekombestikku tugeva jälje ka covidi pandeemia, vähendades tuntavalt nende inimeste hulka, kes tulid lahkunut ära saatma ja temaga hüvasti jätma. „Veel praegugi, suuremaid ära saatmisi vaadates on näha, kuidas inimesed selle teemaga veidikene hirmul on. Kardetakse, et saadakse ehk külge mõni nakkus. Kõige selle tõttu on kasvanud nõudlus nende järele, kes kirstu kannavad, selle hauda lasevad ja pärastise labidatöö ära teevad. Nende nõudmiste oluline kasv tekkis otseselt just covidi pandeemia tõttu.“
Muutusi suurema kaasaegsuse suunal on toimunud ka näiteks matusemuusika valikus ja uutes kalmistutele püstitatavates hoonetes. „Vanasti olime harjunud, et matustel mängitakse ikkagi klassikalist muusikat – nüüd tuleb üha rohkem sisse hoopis kergema muusika klassikat, kusjuures selline trend toimub lisaks Eestile ka mujal maailmas,“ rääkis Daum.
Uued kalmistutesse kerkivad tavandimajad on Matusebüroo juhataja sõnul aga hoopis soojemad ja tänapäevasemad. „Viimastes valminud hoonetes on olemas ka suured arvutiekraanid, kus saame näidata kadunukestest pilte,“ rääkis ta. Tihtipeale näidatakse seal tema sõnul kadunukesest just fotomälestusi. „On päris huvitav vaadata, kuidas inimese piltidesse pandud elulugu niimoodi kõikide silme eest läbi käib.“
Surnukehad lagunevad üha aeglasemalt
Samas on kalmistutel tekkimas ka uued probleemid, millest mujal maailmas juba varasemaltki räägitud ja mis praegusel hetkel Eestit veel otse ei puuduta, küll aga hakkavad puudutama ligemale kümne, kahekümne või kolmekümne aasta pärast. Probleemi põhjuseks on meie poolt tarbitav toit ja eeskätt selles sisalduvad säilitusained.
„Olen ise käinud Rootsis ühel väljakaevamisel, et sellised lagunemata säilmeid Eestisse tuua,“ rääkis Daum ja avaldas arvamust, et need surnukehad, mis meil kaheksakümnendatel mulda on sängitatud, ei ole ilmselt praeguseks veel lõpuni lagunenud. Vastupidi – seal võib kadunukest veel päris palju alles olla. „Ehkki see probleem meid praegu veel väga palju ei puuduta, siis paari aastakümne pärast muutub küsimus hauamatuse kontekstis kindlasti oluliseks,“ tõdes Daum.
Matusebüroo juhataja rääkis ka sellest, kuidas juba kaheksakümnendatest aastatest saadik ja võib-olla veelgi varasemalt on räägitud, et Tallinnas saavat kalmistukohad kohe täis ning vaja olevat uut kalmistut – ometi polevat kohad tänase päevani veel täis saanud ning ka uut kalmistut ei ole avatud.
„Üle Eestimaa on viimase kolmekümne-neljakümne aastaga uusi kalmistuid avatud küll, aga need pole inimeste seas väga populaarseks saanud,“ tähendas Daum. Erandina osutas ta vaid Maardu kalmistule, mis olevat inimeste seas väga hästi vastu võetud.
Kultuuriloolase Marju Kõivupuu sõnul pole surmast ja matustest tänapäeval kombeks väga rääkida, aga ometi on tegemist sündmustega, mis peegeldavad nii aega, kombeid kui inimesi ja millega igaüks meist tegelikult harjuma peaks.
Kadunukestest luuakse virtuaalseid teisikuid
„Käesolevat aega iseloomustab meditsiinilisus – seda nii sündimise, elukäigu kui ka surma puhul,“ rääkis Kõivupuu. „Me sünnime ja sureme meedikute valvsa pilgu all ning ka surm on meditsiiniline sündmus, tõstatades ühtlasi küsimuse, millal see ikkagi saabub ja saabuma peaks? Kas siis, kui enam ei tee häält aparaadid, mis inimese elus olemisele osundavad? Või kas keegi annab suremiseks nii öelda loa, vajutadeks selleks mingeid nuppe? Käesoleval sajandil surmast kõneldes peame meditsiinikesksust igatahes ühel või teisel viisil arvestama.“
Ilmalikke ja kristlikke matuseid eristab Kõivupuu sõnul nüüdsel ajal aga eeskätt see, et ühel puhul viib talitust läbi vaimulik, teisel juhul aga mitte. „Ettevõtted, kes matusetalitusi korraldavad, näevad seda erinevust vaid rituaali korraldaja kujus. Meenub ka üks juhtum, kus täiesti ilmalikku elu elanud inimese ilmalike vaadetega perekond tahtis kristlikku matust – seda ainuüksi põhjusel, et kirik olevat ilusam kui leinamaja,“ rääkis kultuuriloolane.
Kõivupuu sõnul on uued ajad toonud kaasa mitmesuguseid uusi kombeid, mis puudutavad näiteks tuha kasutamise võimalusi – muu seas selle segamist tindiga, millega tattoo-kunstnik kadunukese mälestuse omaksele sõna otseses mõttes nahale talletab. Kaasajale on omane aga ka kadunukestest järele jääv virtuaalne pärand, mille kokku korjamiseks ja haldamiseks praegustel aegadel lausa ärilisi teenuseid pakutakse.
„On ka firmasid, kes suudavad luua surnud isikust virtuaalse teisiku. Selle teisikuga saab virtuaalmaailmas ka pärast inimese maist surma edasi suhelda,“ rääkis Kõivupuu.
