Statistika järgi on inimeste soov Eestis oma soolisi andmeid muuta viimastel aastatel olnud aeglases tõusutrendis.
“Eesti ühiskond on viimastel aastatel soolise identiteedi küsimustes tolerantsemaks muutunud,” rääkis Paul eelmisel aastal värskelt tegevust alustanud Eesti Transinimeste Ühendusest. “Tänu sellele julgevad ka soolist üleminekut soovivad inimesed avalikkuse ette tulla ning taotleda, et neid ühiskonnas niimoodi nähtaks, nagu nad ise ennast tunnevad ja end identifitseerivad.”
Viimastel aastatel on soolise ülemineku soovijate ja seda lubavate otsuste arv Eestis hüppeliselt kasvanud. Kui aastatel 2008 kuni 2017 andis selle tarbeks moodustatud arstlik komisjon soo korrigeerimiseks ehk ühest soost teise üle minemiseks loa kokku 46-le inimesele, siis 2018. aastast 2021. aastani anti samasugune otsus koguni 98-le inimesele. See tähendab ligemale poole suuremat arvu kolm korda lühema aja jooksul.
Samal ajal kinnitavad nii transsooliste inimeste ühenduse esindajad kui ka praktilist soolist üleminekut teostavad plastilise kirurgia eksperdid, et selle numbri kasvamine pole tingitud mitte transinimeste arvu suuremast hulgast, vaid enamast julgusest nii öelda kapist välja tulla ja soolise ülemineku protsessiga alustada.
Üleminekut lubava otsuseni jõudmisega läheb vähemalt kolm aastat
Ka plastilise kirurga ekspert Siim Simmo kinnitas, et transseksuaalsed inimesed on meil kogu aeg olemas olnud, aga iseasi on see, kas nad julgevad oma looga ka avalikkuse ette tulla. “Mõned inimesed on oma soo muutmisest rääkinud, aga ühiskond on sellele väga valuliselt reageerinud,” rääkis Simmo, “Tundub, et meil ei olda selleks asjaks veel päris valmis. Samal ajal liigub maailma trend ilmsesti sinnapoole, et inimesel on õigus oma sugu määrata.”
Doktor Simmo on unikaalset koolitust omav mitmekülgsete oskustega ja üks nõutuimatest tipp-plastikakirurgidest Eestis, kelle ampluaasse kuuluvad muuhulgas rindade operatsioonid ja näo-, kaela- ning silmalaugude korrigeerimised. Ta on üks vähestest kirurgidest meie riigis, kes on rahvusvaheliselt litsentseeritud naise genitaalpiirkonna plastikalõikuste spetsialist. Simmo sõnul ei tohi plastilise kirurgia eksperdid olla selles asjas kohtumõistjad ega soovigi selleks saada. “Kui ühiskond on otsustanud, et sugu võib muuta, siis tuleme ka meie sellega kaasa,” selgitas ta. Selliseid juhtumeid, kus inimesed oma soolist üleminekut hiljem kahetseksid, pole kirurgile teadaolevalt Eestis aset leidnud.
“Soomest ja Rootsist tean mõningaid selliseid juhtumeid, aga üldiselt on neid väga vähe,” rääkis ta. “Kui selline lugu siiski aset leiab, siis on see loomulikult väga traagiline. Seepärast on ka hea, et meil on olemas komisjon, kes eelnevalt kindlaks teeb, kas inimene on oma otsuse ikkagi korralikult läbi kaalunud ja tõepoolest nii öelda hingelt teist sugu, kui väliselt paistab ja bioloogiliselt on määratud.”
Soolise üleminekuga seotud tegevused – alates isikukoodi muutmisest ja lõpetades erinevate soovahetusoperatsioonidega – eeldavad Eestis inimese kirjalikult esitatud sooviavaldust ja Lääne Tallinna keskhaiglas tegutseva arstliku erikomisjoni otsust. Asjaosaliste sõnul võtab kogu protsess – alates avalduse esitamisest, komisjoni jõudmisest ja selle läbimisest kuni positiivse otsuseni – aega vähemalt kolm aastat.
“Vanasti räägiti soo muutmisest, aga see väljend jätab mulje, nagu oleks tegemist millegagi, mis juhtub üks kord,” märkis Eesti Transinimeste Ühenduse esindaja Mel. “Tegemist on aga pikema protsessiga, mida uuem väljend “sooline üleminek” paremini edasi annab. Juriidilises võtmes räägime soo tunnustamise protsessist. See mõjutab selliseid asju nagu nime, isikukoodi ja soomarkeri muutmine ning muu säärane.”
Kirurg: enim tuleb end sisemiselt meestena tundvaid naisi
Health Clinicus töötava plastilise kirurgia eksperdi Siim Simmo sõnul tuleb nende ettevõttesse kõige rohkem sünnipäraseid naisi, kes tunnevad end hingelt meestena. “Helsingi ülikoolis lõikasin selliseid patsiente praktiliselt iga teine nädal,” rääkis ta. “Neid ikka tuleb, keskmiselt umbes kord kuus. Mõnikord tuleb näiteks kaks tükki järjest, siis on mõnda aega jälle väike paus. Enamasti on tegemist 18ne, 19ne või 20ne aastaste naistega – Eestis on kõik patsiendid üldjuhul ikkagi alla kolmekümne. Naispatsiendid, kes meie juurde tulevad, saabuvad tihtipeale koos oma ema või mõlema vanemaga. Perekonna toetus on soolise ülemineku juures väga oluline.”
Plastilise kirurgi sõnul ei hakka kõik sooliste andmete muutmist soovinud inimesed oma väliseid sootunnuseid siiski kohe muutma. “Tihtipeale piisab sellestki, et inimene teab, kes ta on,” rääkis Simmo. “Põhiline, et saaks ära vahetada oma isikukoodi ja passi, viimaks need andmed vastavusse selle sooga, millega transsooline inimene ennast samastab.”
Mõned alustavad siiski ka erinevate protseduuridega, et end väliselt identifitseeritud sooga suuremasse vastavusse viia. “Naised alustavad enamasti rindade maskuliseerimisega. See tähendab, et bioloogiliselt naisena sündinud inimese rind tehakse mehe rinna sarnaseks,” rääkis Simmo. “See on naisest meheks üle minejatele enamasti kõige olulisem. Kui alustatakse sinna kõrvale ka hormoonraviga, siis nii öelda alumise poole lõikust polegi vaja otseselt teha.”
Need mehed, kes end hingelt naisena tunnevad, tahavad enamasti aga just rindu saada. “Alumise poole lõikust tehakse Eestis ülepea väga vähe,” rääkis plastiline kirurg. “Kuna meie riigis selleks nii suurt nõudlust pole, siis kirurge, kes seda pidevalt teeksid, meil õieti polegi. On olnud vaid üksikud projektid, aga tavaliselt minnakse selle lõikuse jaoks peamiselt Soome või ka näiteks Taisse.”
Simmo sõnul huvitab meie inimesi kõige rohkem see, et nad näeksid välja selle soo moodi, kellena nad end ka sisemiselt tunnevad. “Tavaliselt on nägu ja rinnad kõige olulisem külg selles asjas,” selgitas ta. “Kui naised võtavad meeshormoone lisaks, siis muutub nende nägu väga mehelikuks. Kasvama hakkab habe, hääl muutub madalaks. Kui on geneetiline soodumus, siis võib toimuda ka kiilanemine. Meest naiseks muuta on keerukam, enamasti selliseid näooperatsioone Eestis ei tehta. Meestel on paraku väga tugevad näojooned, mida on keeruline muuta.”
Peamisteks probleemideks seadusandlus, teenused ja haigekassa
Praeguseks hetkeks on Eesti Transinimeste Ühendusse kuuluv Paul jõudnud soolise ülemineku protsessiga nii kaugele, et on nii ühiskonna silmis kui ka riiklikul tasandil täiesti tavapärane mees. “On keeruline kirjeldada, kuidas ma oma tõelisest identiteedist täpselt aru sain,” rääkis transmees. “See toimub igal inimesel erinevalt. Suur abi on sellest, et sul on üldse võimalus aru saada, et su sünni poolt määratud sugu ei lähe kokku sinu tegeliku sooga. Kindlasti aitab enda mõistmisel kaasa, et sa oled üldse teadlik sellest, et transinimesed on olemas.”
Pauli sõnul on transinimesed tegelikult kogu aeg ühiskonnas eksisteerinud, aga kui inimesed nende ümber asjasse tõrjuvalt suhtuvad, siis pole nad ka oma identiteeti teistele tihtipeale avanud. “Nõukogude ajal vaikiti transinimeste olemasolu lihtsalt maha,” rääkis Paul, kes on elanud küll suurema osa oma elust taasiseseisvunud Eestis, aga ei puutunud sellegi poolest transinimestega kokku enne, kui alles kahekümnendate eluaastate teises pooles.
“Esmane kokkupuude toimus läbi meedia, aga see meediakuvand oli enamasti väga negatiivne. Tavaliselt oli see objektistav või naeruvääristav, põhiliselt esitati seda läbi kollase meedia. Sellepärast ei seostanud ma seda ka endaga. See oli nii stigmatiseeritud teema,” rääkis Paul. Kui ta aga transinimestega päriselt kokku puutus, siis nägi ja mõistis ta, et tegemist on täiesti tavaliste inimestega, kes käivad tööl, saavad lapsi ja üritavad elada normaalset elu. “Siis kadus mul varasema meediakogemuse stigmast tekkinud hirm ära. Läbi isikliku kontakti tekkis mõistmine, et võib olla olen ka mina üks nende seast. Olen transmees.”
Eesti Transinimeste Ühenduse esindaja Mel lisas, et kui pole sõnavara, millega ennast väljendada, siis on ka endast aru saamine raske. Tema sõnul on meie riigis transinimeste peamisteks probleemideks seadusandlus, teenustele ligipääsetavus ja haigekassa rahastus.
“Transmäärus tuli välja aastal 1999, kusjuures see on ainus dokument, mis üldse reguleerib transinimeste õigusi ja elu Eestis,” rääkis ta.
Mel lisas, et nagu arvata võib, siis on enam kui kahekümne aastaga nii mõndagi muutunud. “Seadused pole tegelikule olukorrale järele jõudnud,” nentis ta.
Ka teenustele ligipääsetavus on Meli sõnul aeganõudev ja keerukas. “Kui soovid näiteks soomarkerit muuta või hormoonravi saada, siis pead selleks komisjoni minema – ootejärjekorrad on seal aga aasta-poolteist vähemalt,” tõdes Mel. Ta lisas, et ka mujal meie meditsiiniteenustes on pikad järjekorrad, aga kusagil ei pea siiski ootama sedavõrd kaua, et ülepea arsti juurde pääseda.
“Ka mitmed elupäästvad teenused, mida transinimesed vajavad, ei ole Haigekassa poolt kaetud. Seetõttu peavad need inimesed erakliinikutesse pöörduma. Paraku mõjutab see omakorda otseselt transinimeste elu ja positiivseid tulevikuväljavaateid,” tõdes Mel.
Eeskujudeks näiteks Soome ja Islandi seadusandlus
Riikidena, millest seadusandlikus mõttes eeskuju võtta, osutavad nii Paul kui Mel näiteks Soomele ja Islandile. “Soomes võeti hiljuti vastu uus transseadus, mille alusel ei pea inimesed enam minema läbi arstliku komisjoni, et muuta oma soomarkerit ja muud sellist. Samasuguseid seaduseid sooviksime ka meie.”
Island jällegi olevat Pauli sõnul üks paremaid näiteid riikidest, kus transinimeste õiguste eest vääriliselt seistakse. “Lisaks sellele, et juriidiline ja meditsiiniline üleminek on tehtud seal eraldi protsessideks, siis on ka meditsiinilise abi saamine lihtsustatud,” rääkis ta. “Arstid on inimesele eeskätt nõustavas rollis. Kui inimene soovib näiteks hormoonasendusravi, siis arstid nõustavad teda, aga ei toimu otseselt mingit psühhiaatrilist diagnoosimist. Ka tänapäevane teadus ei kategoriseeri transsoolisust enam psüühilise häirena.”
Melile teadaolevalt soovib ka töö- ja terviseministeeriumi poolt ellu kutsutud arstliku komisjoni uus esimees Kai Haldre, et juriidiline ja meditsiiniline sooline üleminek seisaksid teineteisest eraldi. Kuna arstliku komisjoni juht eelmisel aastal vahetus ning eelmine komisjon oma tegevust lõpetas, uus aga polnud veel tegevust alustanud, siis on just sellest väidetavalt tingitud ka tõsiasi, et eelmisel aastal väljastati vaid kaheksa soolist üleminekut lubavat otsust.
Võrdluseks: 2020. aastal langetati 43 otsust, 2019 aastal 23 ja 2018. aastal 25 otsust. Enne seda perioodi ei antud ühelgi aastal, peale 2016ndat, mil väljastati 11 otsust, välja üle kümne otsuse – 2017ndal aastal väljastati 8 otsust, 2015ndal 9, 2014ndal 7 ja 2011ndal aastal viis otsust. 2013ndal, 2010ndal ja 2008ndal aastal väljastati iga aasta lõikes kaks otsust ning 2012ndal ja 2009ndal aastal ei väljastatud ühtegi otsust.
2022. aasta soolist üleminekut lubavate otsuste arv peaks selguma juba käesoleva kuu kekspaigaks. Kuna paljud inimesed pidid komisjonide vahetuse tõttu ootele jääma, siis võib eeldada ka 2021. aastale eelnenud kolmest aastast veelgi suuremat soolist üleminekut lubavate otsuste arvu.
