Vahendame Alexis Varnum postitust
Paljud meist juba oskavad tunda sisemist rahu. Nagu keset talve istud suure puu all ja sind soojendab päike ja tunned kuidas kerge tuul jahutab sind. Ümberringi on talv ja tuiskab, kui sina oled oma mugavas seisundis ja naudid elu. Sisemine rahu pole ükskõiksuse tunne elu suhtes vaid ükskõiksus teiste suhtes kes veel on hairmudes ja tigeduses, kuid sa tead, et kõik mis toimub nende eludes on see, mida nad iga päev valivad. Sina oled ületanud enda hirmud ja ammu oled mõistnud, et tigedus on reaktsioon mitte eluviis sa lihtsalt enam ei taha mängida mange, kuhu sind üritatakse tõmmata.
Sa enam ei soovi siesta järjekorras, et saada teistelt armastust, sest tead kuidas armastada ennast. Sa ei pea teistele midagi tõestama ja oled selline nagu oled, sa enam ei karda rääkida ja väljendada seda, mida kohe praegu tunned. Sa rohkem ei soovi võidelda, sest sa ei pea olema võitja. Sa oled juba võitnud siis, kui oled mõistnud , et saad olla selline nagu oled. Sa ei vaja rohkem mingeid pabereid, et näidata teistele , et oled targem. Sa arened edasi ja vabaned hinnangutest, illusioonidest, oma vanadest mustritest, ohu tundest, ootustest. Sinu elus puudub see, mis enne on olnud nii vajalik, kuid nüüd tundub tühjana ja mitte huvitavana. Sa ei pea tegema kuidas teised teevad ja ei pea muretsema selle eest, et ei tule välja või ei saa hakkama, sest sisemiselt tead, et oled kaitstud ja hoitud. Leia endale oma puu ja istu selle varjus rahus. Ole ise iseendale olemas, ülejäänud tulevad sulle järgi.
Vahendame Alexis Varnum postitust
