Kaks kolmandikku toimetulekutoetuse saajatest on viimase aasta jooksul kogenud makseraskusi, neist 82% on kokku puutunud võlgnevusega rohkem kui kahel korral, selgus sotsiaalministeeriumi poolt tellitud ja Poliitikauuringute Keskuse Praxis poolt läbiviidud küsitlusest.
Loe ka: Toimetulekutoetust saavate inimeste arv kasvab hüppeliselt
- 66% toimetulekutoetuse saajatest on viimase aasta jooksul olnud makseraskusi.
- Ligikaudu kolmandiku võlgnevusega inimeste puhul on nende hinnangul põhjuseks töö kaotus.
- Ligikaudu viiendik probleemidesse sattunud inimesi ei ole pöördunud olukorra leevendamiseks mitte kellegi poole.
„Toimetulekutoetus on riigipoolne abimeede, inimestele, kes on hätta sattunud. Me küll kõik loodame, et toimetulekutoetuse saamine on lühiajaline, kuid vahel läheb ka teisiti,” sõnas sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. “Seetõttu peab toimetulekutoetuse süsteem pakkuma lisaks minimaalsele sissetulekule ka erinevate teenuste näol tuge tööle saamisel ja vajadusel võlgadega toime tulekul,” lisas Riisalo.
“Eesti sotsiaalkaitsesüsteemis annab minimaalse sissetuleku toimetulekutoetus, et katta eluks vajalikud kulutused. Samas võivad madalad sissetulekud viia leibkonnad keerulisse olukorda, kus raha ei jätku enam igakuiste arvete tasumiseks ja võivad tekkida võlad,” ütles Praxise töö- ja sotsiaalpoliitika programmijuht Kirsti Melesk. “Madalate sissetulekute korral võib võlgadest välja tulemine olla keeruline ja raske on leida võimalusi iseseisva toimetuleku saavutamiseks,” lisas Melesk
Analüüsi põhjal selgus, et 66% toimetulekutoetuse saajatest on viimase aasta jooksul olnud makseraskusi kas üürimaksetes, kommunaalteenuste makste, laenu-, liisingu- või järelmaksu maksete tasumisel. Seejuures jäid ligikaudu pooled (44%) võlgnevusega inimestest maksete tasumisega hätta enne toimetulekutoetuse saamist.
Enamiku võlgnevusega toimetulekutoetuse saajate (60%) hinnangul on võlad tekkinud nende eraelulise keerulise olukorra tõttu (üksikvanem, lähedase hooldaja, üksik pensionär või vähenenud töövõimega inimene).
Ligikaudu kolmandiku võlgnevusega inimeste puhul on nende hinnangul põhjuseks töö kaotus.
Võlgnevuste tekkepõhjustena toodi välja ka töökoormuse vähenemist, kulutuste planeerimise kehva oskust, suurt tarbimiskulu, ettenägematuid õnnetusjuhtumeid, ootamatuid elusündmusi (haigus, pereliikme töökaotus või surm), ootamatuid kulutusi (nt kodumasina või auto rikkiminek) ja hinnatõusu.
Võlgnevuse leevendamiseks on suur osa seda kogenutest otsinud abi. Kõige sagedamini on nad pöördunud pere ja sõprade poole, sellele valikule järgnevad omavalitsus ja Eesti Töötukassa, vähesed on seevastu pöördunud panga või muu asutuse poole.
Ehkki suur osa võlgnevust kogenud inimesi on abi otsinud, ei ole ligikaudu viiendik (18%) neist pöördunud sellega seotud olukorra leevendamiseks mitte kellegi poole.
Analüüsis tõdetakse ka, et sotsiaaltöötajatel on kõige keerulisem aidata just toetuse pikaajalisi saajaid, sest nad tunnetavad nende passiivsust enda aitamisel. Samuti on sotsiaaltöötajatel erinev kogemus sellega, kui huvitatud on inimesed võlanõustamisteenusest.
Analüüsi järgi hindas 60% võlanõustamisteenuse kasutajatest selle abi võlgade vähendamisel või suuremate/uute võlgade tekke ennetamisel suureks. Eelkõige ilmnes, et teenus aitas inimestel vältida uute võlgade teket, õpetas pidama läbirääkimisi võlausaldajaga ning aitas teha kindlaks oma varalist olukorda ja võlakohustusi, lisaks saadi abi võetud võlgade vähendamisel.
Sotsiaaltöötajad mainisid, et ehkki võlanõustamise näol on tegu pika protsessiga, siis teenuse eeliseks on tugi võlgnevusega tegelema hakkamisel, sest paljud raskustes kliendid seda väldivad. Vältimise tõttu ei ole aga võlgnevusega tegelemine tõhus, näiteks peab kohtutäitur neilt kinni rohkem sissetulekuid, kui ta peaks, või pole inimene esitanud aegunud võlgade kohta avaldust ja maksab neid edasi ka pärast aegumist.
Uuringus analüüsiti veel põhjuseid, miks abivajajad ei osale võlanõustamisel. Omavalitsuste sotsiaaltöötajad selgitasid intervjuudes, et väga oluline aspekt on inimese tahe tegeleda oma võlgadega. Leidub neid, kes põhimõtteliselt ei võta abi vastu, kuna sel juhul peavad nad hakkama võlgadest vabanemise järel näiteks elatist maksma.
Toimetulekutoetust saanud leibkondade arv on aasta-aastalt vähenenud, jõudes 2016. aasta 15 300 leibkonnalt 2021. aasta 9806 leibkonnani. Kõigist Eesti leibkondadest sai 2021. aastal toimetulekutoetust seega 1,6% (2016. aastal 2,6%). Samas teame nüüdseks, et trend on 2022. aastal pöördunud energiakriisi ja Venemaa sõjategevuse tõttu Ukrainas ning toimetulekutoetuse taotlejate arv on ulatuslikult kasvanud.
Kõige suurem toimetulekutoetuse saajate rühm on töötutega leibkonnad. Aastail 2016–2019 oli registreeritud töötuga leibkondade osakaal kõigi toetust taotlenud leibkondade seas püsivalt 53–55%, kuid COVID-19 kriisi esimesel aastal (2020) kasvas näitaja 60%-le ja teisel aastal veel paari protsendipunkti võrra.
Toimetulekutoetust rahastatakse Eestis riigieelarvest ja selle haldamise eest vastutavad omavalitsused. Toimetulekutoetus on kättesaadav kõigile Eesti elanikele, toetus on ühekordne ja selle saamisel pole ajapiirangut. Toimetulekupiiri kehtestab Riigikogu riigieelarves igaks eelarveaastaks.
