Vabariigi President Alar Karis aastavahetusel
31.12.2022 Tallinnas
Armas Eesti rahvas.
Seisame jälle ajavoolu peasaalis, kus turbiinid ootavad käivitamist, seda eredat sähvatust, mis tulijale kohe valgust näitab.
Kuigi meil kõigil oli lahkuvas aastas ka helgeid hetki, mida uude kaasa võtta, siis seekord ei ole põhjust lahkujale järele naeratada. Oli raske aasta, pingete aasta. Lähedal lahvatanud sõja, julgeolekuriskide, kõrgete hindade ja inflatsiooni aasta.
Venemaa juhid tõid oma armeega Ukrainat rünnates Euroopasse tagasi sõjakannatused ja sõjakuriteod. See on masendav ja tülgastav. Eesti riik asus Ukrainat sõjaliselt toetama juba enne sõja algust ja õhutab liitlasi seda järjest rohkem tegema. Olen ka tänulik kõigile Eesti inimestele, kes avasid oma hinged ja uksed sõjapõgenikele ning neile, kes on Ukrainasse saatnud erinevat abi, villastest sokkidest arstiautodeni, moondamisvõrkudest välisaunani. Jätkugu meil – valitsusel ja vabakonnal – seda toetamise indu ka uuel aastal, sest kurjus ei lahku üleöö, vaid läheb sitika sammul.
Me kõik soovime, et Ukrainas saabuks rahu. Aga rahu – ma räägin õiglasest rahust, mitte agressori pealesurutud vaherahust – saabub siis, kui sõda on lõppenud, kui Vene vallutusarmee on Ukrainast lahkunud või välja tõrjutud. Ja pärast Ukraina võitu, juba rahu ajal, hoolitseme selle eest, et Euroopasse ei jääks julgeolekuliselt halle tsoone. See tähendab usutavat julgeolekugarantiid Venemaa lähiriikidele, mistõttu mina ei näe alternatiivi Euroopa Liidu ja NATO laienemisele, kui tahame tõesti kindlustada rahu Euroopas.
Head inimesed,
Looduses leidub organisme, kes on võimelised halbade olude puhul minema tardumusse ja võivad niiviisi olla pikka aega. Inimesel selline võime puudub, oodata olude paranemist ja ärgata paremate aegade saabudes taas elutegevusele. Meie peame läbi elama nii head kui ka halvad ajad.
Ma saan aru kõigist, keda praeguse kobarkriisi grimass hirmutab. Need, kes abi vajavad, peavad seda saama. Aga teistel tasub korraks mõelda minevikule ja tulevikule.
30 aasta eest kinnitasime, et oleme, piltlikult öeldes, valmis kasvõi paljajalu läbi Eesti- ja Liivimaa kõndima. Mäletate? Sest meil oli eesmärk – vaba Eesti – ja me uskusime, et kui kriisidest läbi tuleme, ootab meid ees võimalus tulevik oma kätega luua.
Praegu oleme selle tuleviku ehitanud juba nii kaugele, et mõnigi meist hakkas vahepeal kahtlema, ega me ometi valmis ole. Lõppev aasta kainestas ja saatis katsumusi, mis asusid meie tulevikutrajektoori tugevasti kõigutama. Aga kui me midagi aastakümnete tagusest ajast meenutama peaksime, siis just eesmärgi jõudu. Kui eesmärki pole, kasvab iga raskus meie silmis mitmekordseks.
Mis on meie praegune eesmärk? Ikka vaba, enesega toime tulev ja oma elanikke mitte hätta jättev Eesti riik. Aga veelgi enam – ka vabaduse eest seisev, jõukas ja selge pilguga Euroopa. Aasta 2022 tõestas, et sellise Euroopa ehitamine on ka meie õlul ja meie võimuses.
Ma loodan, et see vaade aitab meil mõista raskuste ajutisust.
Olen kindel, et Eesti majanduses on palju, väga palju ettevõtlikkust, mis keerab praegused kriisid uuteks võimalusteks. See annab meile julguse vaadata tulevikku lootusrikka teadmisega, et pärast iga langust on tulnud tõus. Vaatamata uudistele majanduslangusest on paremad ajad alati ees ja kriisist räsitud pinnal avanevad uued võimalused, mis saavad aluseks järgmisele kasvule.
Riik saab olla nii edukas, kui on tema ettevõtjad. Nii edukas, kui on tema loomeinimesed, nii edukas, kui on tema teadlased ja insenerid, nii edukas, kui head on tema õpetajad. Nii edukas, kui head on ükskõik millise eriala inimesed.
Siit tõuseb üks minu uue aasta soov: oleme nõudlikud. Oleme nõudlikud iseenda vastu ja nende vastu, keda märtsi alguses valime meie riiki juhtima. Ärme lase valimiskampaanial hääbuda sõnade ja lubaduste näilisusesse, vaid vaatame nõudlikult nende lubaduste taha – millised neist teevad suuremaks vaid mõne erakonna ning millised teevad suuremaks, edukamaks ja kaitstumaks Eesti.
Armsad kaasmaalased,
On jälle lootuste öö, mil loodame vanast vabaks lasta, uskudes uude.
Ma ei saa lubada, keegi ei saa lubada, et uus aasta tuleb läinust parem. Aga ühes olen ma küll kindel: kui me kõik siin Eestis hoiame oma Eestit ja oma linna või küla, hoiame iseennast ja oma peret, oleme tähelepanelikud liikluses ja tulega, ei jäta kedagi üksi ja ei lase kellelegi haiget teha, õpime üksteist kuulama ja ka vaiksel häälel rääkima – siis tuleb aasta, mida hiljem kahetsema ei pea.
Siis on nii, et kõik need headuse sädemed loovad meie ühist energiat, mis aitab meid kõikjal ja kõiges.
Head uut aastat!
