Nüüdsama algas pärast koolivaheaega taas kool. Kahjuks ei ole see paljude laste jaoks rõõmusõnum, sest nad peavad taluma kaasõpilaste terrorit. Kuigi kool peaks olema turvaline ja hea koht, kannatab Eestis iga viies õpilane koolikiusamise all.
Maie poeg koges koolikiusamist esimesest viienda klassini. «Ta läks esimesse klassi ilmselt pisut vale suhtumisega ja ehk ajas see nii mõnelgi harja punaseks – natuke pärast seda kiusamine algaski,» meenutas ema. Poiss oli suurema osa klassi sihtmärk ning eri viisidel kiusati vahetpidamata. Ühe juhtumina jäi emale meelde ja tegi haiget, kui lapsel oli kehalise kasvatuse tund ja samal ajal kui poiss oli tunnis, oli keegi klassist võtnud tema kooliriided ja visanud need duši alla. Kui poiss kehalise tunnist tuli, ei olnud tal vahetamiseks enam kuivasid riideid. Teise julma seigana kirjeldab Maie seika, mil poeg võis olla 12aastane. «Olin kontoris, kui laps helistas mulle ja nuttis toru otsas – oli olnud Sõbrapäev, ning ta oli kirjutanud ühele sõbrale kirja,» kirjeldas ema. «See võeti teiste kirjade seast välja ja loeti klassi ees ühe kiusaja poolt ette. Terve klass pani n-ö puid alla ning naeris mu lapse välja – kõik need sõnad, mis olid südamest kirja pandud!»
Koolis probleeme justkui märgati ja algul püüti kiusulahendusega justkui tegeleda, kuid see püüdlus piirdus Maie sõnul vaid ühe kohtumisega, kuhu kutsuti kõik lapsed ja vanemad kokku ja räägiti toimunust: kuidas tema pojale topitakse võõraid asju kotti, süüdistatakse teda varastamises, lükatakse trepist alla, togitakse, kägistatakse, võetakse asju ära jne. «Kiusajate vanemad õigustasid oma lapsi – vanemad olid täielikult laste peeglid, ja vastupidi,» nentis Maie. Sealjuures on irooniline, et kool oli liitunud Kiusamisvaba Kooli programmiga… Saades aru, et õpetajatelt ja juhtkonnalt abi ei terenda, sättis Maie fookuse sellele, et laps teaks: tal on kodus turvaline keskkond, kus ta võib emale ükskõik, mida rääkida. Rohkem ema kooli poole ei pöördunud. «Veel vähem saab vanem teha – sa ju ei otsi neid lapsi üles ega hakka neid füüsiliselt nuhtlema!» oli Maie nõutu.
Ühel hetkel keeldus poiss kooli minemast. «See käis nii, et ta läks kooli jõudes otse kooliõe juurde ja rääkis, et tal on halb olla, kooliõde saatis ta koju ning järgmine päev kordus kõik uuesti,» jätkas Maie. «Mingi ajal poiss ütles, et ta enam kooli ei lähe.» Ema üritas kodus iga nurga alt põhjuseni jõuda, sest mõnda aega oli kiusamise osas justkui vaikne olnud ja ta ei suutnud uskuda, et jälle võis midagi juhtuda. Viimaks nuttis poiss end tühjaks, ning rääkis hingeldades ja kõõksudes, mis oli vahepeal jälle juhtunud. Koolivahetuseni siiski ei jõutud, kuigi see plaan käis läbi ja laps oli valmis kooli vahetama, aga siis saabus jälle pisut rahulikum periood, nii et poiss jäi vanasse kooli edasi.
Kiusataval poisil jagus hoolimata kõigest kiusajate suhtes kaastunnet. «Ühel õhtul vaatasime uudiseid ja nägime klassivenna pilti, kes oli Tallinnas kadunud,» rääkis Maie. «Minu poeg ütles laps kiusaja kohta, et tal on raske, ja oli tema pärast mures.» Emagi ei ütle, et kiusajaid peaks tingimata karistama, aga ta leiab, et neid tuleks tuua maa peale ja prioriteedid paika seada, et nad ei valiks enda väljendamisel valet viisi, kui tegelikult probleem on hoopis sügavamal. «Vanematel on keeruline leida aega oma laste jaoks, ja on palju ema-isasid, kes küll kuulevad, aga tegelikult ei kuula oma lapsi,» tõdes Maie. «Tegelikult tuleks aega võtta, et reaalselt kuulata, mida laps ütleb – ta võib muuseas mainida asju, mis on väga olulised.»
Maiel jagub mõistmist ka kooli suhtes. «Ka õpetajatel on keeruline lastega,» nentis ta. «Kui sul on kakskümmend 12aastast hüppamas, kargamas ja karjumas ja kaheksa neist ei kuula absoluutselt, tõstad sa ühel hetkel paratamatult häält. Jagub õpilasi, kes panevad seda õpetajale automaatselt pahaks, sest õpetajad ju ei tohiks oma emotsioone välja näidata, vaid peaksid vastu pidama. Aga õpilased lõikasid olukorrast kasu, tõmmates oma telefonikaamerad käima ja lindistades, kuidas õpetaja nende peale karjus. Nii tõmmati n-ö vesi peale õpetajale, kes üritas kiusamisel teemal klassi selgust tuua.»
Maie ja tema poja rasked aastad lõppesid viimaks sellega, et kiusajad kasvasid vägivaldsest käitumisest välja. Kuigi poeg ei näita välja, et aastaid kestnud kiusamine oleks talle mingit mõju avaldanud, on Maie mures, et kogetu võib kunagi hiljem tagasi tulla. «Mul on nii kohutavalt kahju, et laps pidi midagi sellist üle elama,» tunnistas Maie. «Ma ei suuda mõelda välja jõhkramat asja lapse suhtes, kes on väike, haavatav ja maailmale avatud.»
Lapsepõlves kogetu jätab jälje kogu eluks
Linda-Mari, kes koges kooli ajal kiusamist, on täna ise kahe lapse ema. Hirm, et sama muster kordub ka tema laste puhul viis naise selleni, et ta otsustas oma lapsed koduõppele jätta. «Kui poeg ja temast kaks aastat noorem tütar hakkasid lähenema koolieale, oli mul suur hirm, et äkki neil juhtub ka midagi sarnast ning see jätab väga tugeva trauma,» rääkis Linda-Mari. Seega olid tema lapsed pikalt koduõppel: poeg kolm aastat, tütar aasta. «Sellest sügisest tahtsid lapsed ise kooli minna, sest sama asi, mida mina kartsin – sotsiaalsus – on normaalselt üles kasvanud lastele siiski väga vajalik ning seda on tänapäeval raske mujalt leida kui koolist,» nentis naine. Õnneks ei ole lastel probleeme tekkinud – pigem on Linda-Mari enda hirmud ka leevenenud ning ta olen kooliga leppinud.
Kiusamine jätab kindlasti väga tugeva trauma. Linda-Mari usub, et kõike ei seostata konkreetsete sündmustega, aga kui inimene hakkab teraapias käima ja rohkem uurima, mis tal sees emotsioonidega toimub, läheb ta enamasti tagasi lapsepõlve. «Just traumaatilised sündmused mõjutavad meid, sealjuures ei pruugi need olema ainult füüsilised traumad – igasugune vaimne ja emotsionaalne kiusamine võib olla väga tugeva mõjuga,» nentis Linda-Mari. «Probleem jääb ühiskonda koos inimestega, keda kiusati.»
Linda-Mari on täiesti veendunud, et õpetajad märkavad süstemaatilist kiusamist, kuid ta ei taha pedagooge tegevusetuses süüdistada. «1990ndate lõpus ja 2000ndate alguses, mil mina üles kasvasin, kiusamisest ei räägitud, mingeid programme ega juhiseid ei olnud,» tõdeb ta. «Nüüd on õpetajatel suur töökoormus, nende võimalused sekkuda on piiratud, lisaks on asjaga seotud vanemad, kellele ei pruugi meeldida, et nende laste aadressil kriitikat tehakse. Ka minu lapsed on igasugu asju teinud, kuid kui on mingi jama, peab seda tunnistama, ja mõtlema, miks need juhtuvad, millest lastel äkki puudu on, mida pole räägitud, mida oleks vaja lapsega teha, et ta ei teeks selliseid asju.» Linda-Mari on lugenud, et uuringute järgi on nii kiusajatel kui kiusatavatel enamasti mingi eelsoodumus: traumad või probleemid. «Nad ongi kaks paari, kes tõmbuvad omavahel: ühel on ohvri positsioon, teisel kiusamise kiiks,» nentis naine. «Mulle tundub, et suurem osa ümbritsevatest lihtsalt ei julge midagi teha. Suurem osa lapsi isegi ei pruugi kiusamist pealt nähes olukorda toetada, kuid nad ei taha midagi öelda, ja lähevad kaasa, sest muidu hakatakse ehk neid kiusama. Kui keegi on agressiivne, sa ei taha ju tema tähelepanu endale tõmmata!»
Linda-Mari on veendunud, et kooli vahetamine ei ole lahendus. «Koolikiusamise ohvritele mõeldud juhendid ütlevad, et kooli vahetamine ei aita ja seda ei peaks tegema,» tõi Linda-Mari välja. «Tihti kiusamine jätkub – meil on tänapäeval ju sotsiaalmeedia ja tihti antakse kiusamine ühtede koolikaaslaste poolt teistele üle. Lisaks jääb probleem kiusatavale alles – uues koolis on ta veel ebakindlam. Probleemi peaks lahendama kohas, kus see tekib.»
Oma koolikiusamise kogemusest on Linda-Mari palju õppinud. «Kõige rohkem on see seotud andestamise vajadusega – sa pead andestama oma kunagistele kiusajatele, et üle saada sellest, mis toimus lapsepõlves,» rääkis ta. «Olen õppinud mitte nägema probleemi nii, et kuskil on pahad kiusajad, vaid see on ühiskondlik tendents, mida ikka juhtub, situatsioonid on sarnased. Seda me peame ühiskonnana teadvustama, et igaüks saaks panustada elutervema suhtlusruumi nimel. Tuleks võtta vastutust, mitte lihtsalt süüdistada ühte osapoolt.»
Ka kiusajal ei tasuks end Linda-Mari sõnul süüdi tunda, küll aga tasuks aru saada, et kiusamine on sobimatu ühises keskkonnas ja peaks küsida endalt: mis ajendab teistele nii tegema? «Kindlasti tasub ka kiusajat julgustama lähedastele rääkima, aga selleks on vaja toetavat keskkonda, et ei hakataks häbistama, vaid kuulataks kiusajat, kui ta end lõpuks avab. Kui kodu ei toeta, tasub pöörduda koolipsühhoogi poole ja end avada, kartmata hukkamõistu.» Linda-Mari teab, et ka kiusataval on raske abi leida – sellega kaasneb häbitunne, sest ta tunneb, et on kiusamise ära teeninud, sest oledki justkui ebanormaalne. Kõige esimene samm on end avada ja rääkida, siis saab probleeme hakata lahendama ja siis läheb paremaks.
Vastutus lasub nii koolil kui kodul
Kui kiusamine leiab aset kooliseinte vahel, on kooli juhtkonna vastutada, et see ei jätkuks. Seaduse järgi on koolidel kohustus tagada igale õpilasele heaolu ja turvalisus. «Ma arvan, et need, kes kiusamist eitavad, teevad valesti – probleem on olemas ja sellega tuleb tegeleda,» rõhutas Tallinna Kunstigümnaasiumi matemaatikaõpetaja, klassijuhataja Eva-Maria Djomin. «Koolikiusamine ei ole see, kui lapsel on juba jope katki ja silm sinine, vaid seegi, kui lapsele öeldakse halvasti või võetakse tunnis kasvõi korraks tema pinal ära. Isegi see on kiusamine, millele tuleb reageerida.« Tallinna Kunstigümnaasiumis on põhimõte, et kui märgatakse, siis kohe tegeletakse. «Mugav oleks kõndida mööda, mõelda oma järgmise tunni asju või koostada peas mingit kirja kui sa näed, et kõrval väikesed lapsed kaklevad,» nentis Djomin. «Aga siis tulebki leida jõudu, et reageerida, sest asi võib kasvada suuremaks – see on õpetajate ülesanne ja kohustus. Kasvõi väike kiusamine võib last nii palju mõjutada.»
Psühholoog Kertu Leesmaa sõnul saab vanem saab olla tugiressurss ja märkaja, ja lapse enesekindluse alahoidja, kui lapsel peaks koolis midagi kehvasti olema. «Koolikiusamine on kompleksne teema, kuhu on kaasatud nii vanemad, õpetajad, kooli tugivõrgustik koostöös,» toonitas psühholoog. «Mida rohkem me räägime lastele emotsioonidest ja probleemilahendusoskustest, seda rohkem neil on teadmisi ja kogemust. Lastel on lisaks tavalistele koolitundidele rohkem ja regulaarselt vaja ka tunde, kus nad saaksid arutada eluliste teemade üle.»
Ka Leesmaa sõnul tuleb kiusajate puhul alati mõelda, kust nad tulevad ehk mis on lapse taust, kes teist kipub kiusama. «On näha, et kiusajate perekonnas võib jääda mingi kontakt saamata ning lapsel pole muud viisi end tõestada või oskust konfliktiolukordades toime tulla ning see, mida ta koolis teeb, võib tema jaoks tunduda väga normaalne – tema ei pruugi aru saada, et see oleks õel või kuri,» selgitas psühholoog. «Kui kiusamine on grupiviisiline, võib seal kaasa mängida karjaefekt või meeskonnatunne: kui üks lastest on rohkem krutskeid täis või sotsiaalselt kehvemate oskustega, lähevad teised kaasa, kuna paratamatult juhindub inimene tugevama järgi grupis. Laste puhul on ilmselge, et liidrid paistavad välja ja nende järgi tahetakse juhinduda. Kui liider kipub olema see, kes teistele klassiruumis liiga teeb, on väga kurb.»
Laste puhul ei aita Kertu Leesmaa kinnitusel manitsemine, et nii ei tohi teha või et kiusamine on halb. Et laps avaneks, on vaja aega, ta ei pruugi vastata hurjutamisele ega otsesele küsimisele. «Pigem on oluline leida juurpõhjus, miks laps on aru saanud, et nii võib teha,» rõhutas psühholoog. «Tähtis, et seda räägiks keegi, kes oleks lapse jaoks oluline: kui vanemaga pole head kontakti, võiks olla sõnumikandjaks vanavanemad või onud-tädid, kes, kes võiks arutluseks võtta, mis juhtus ja mida laps tundis.»
Kuna inimese psüühika areneb astmeliselt, hakkab see, mida me noores vanuses kogeme, väga palju määrama, kuidas keegi üldiselt maailma hakkab tõlgendama. «Kui see maailmapilt, mida inimene lapsena kogeb, on ohtlik ehk ta adub, et teisi ei saa usaldada ega kellelegi toetuda ning ta tunneb end üksi, on suurem tõenäosus, et ta hakkab nõnda interpreteerima ka oma täiskasvanuelu,» tõdes Leesmaa. «Ta arvab, et kedagi ei saa usaldada ning peab üksi hakkama saama, mis võib välja viia selleni, et inimesel on välja kujunenud sügav depressioon, paanika- või ärevushäire, kehalised sümptomid teistega kohtudes.» Selline inimene võib psühholoogi sõnul jätta elus tegemata olulisi asju, mida ta väga tahaks teha. Seega, kiusamisel on tugev mõju kogu ülejäänud elujoonele.
Abi vajab ka kiusaja
Eesti Koolipsühholoogide Ühingu juht Karmen Maikalu tõdes, et kõik kiusamisjuhtumid koolipsühholoogini ei jõua, sest lapsed üritavad neid täiskasvanute eest varjata. «Võrreldes varasemaga on koolikiusamisest rohkem rääkimata hakatud ja ka kiusamine on muutunud: sellist asja nagu küberkiusamine meil varem üldse ei olnud, samas praegusel ajal on see väga tõsine teema,» nentis Maikalu. «Kui enne läks laps koolist koju ja oli justkui sellest kiust pääsenud, saab pahatahtlik käitumine praegusel hetkel lapse igal pool kätte.»
Karmen Maikalu kogemus näitab, et mõnikord tuleb koolipsühholoogi juurde kiusatav ise ja ütleb, et tal on väga raske koolis olla, teinekord pöördub õpetaja, kes on kiusamist märganud, aga on ka lugusid, mispuhul tulevad teised lapsed ja kurdavad, et on mures selle pärast, mis klassis toimub, aga ei oska ise midagi teha. «Mõnikord pöörduvad ka lapsevanemad, kes otsivad abi justkui võõrale lapsele, aga on olnud ka juhtumeid, kus lapsevanem on mures, et tema laps on hoopis kiusaja,» lisas Maikalu.
Kui 1990ndate alguses töötasid koolipsühholoogid vaid üksikutes koolides, on täna neid üle Eesti ametis pisut rohkem kui pooltes koolides. «Ma ei tahaks öelda, et koolid ei taha kiusamisest rääkida, pigem on küsimus selles, et koolid ei oska kiusamisest rääkida ja mõnikord koolid ka ei oska neid teemasid adekvaatselt käsitleda – ei nähta olukorra tõsidust,» tõdes Maikalu. «Võib-olla mõnikord tundub: ah, et see on lihtsalt üks väike mööduv tüli, mida ikka laste hulgas esineb!»
Maikalu sõnul on koolis peale koolipsühholoogi olemas ka sotsiaalpedagoog, kes koos aitavad kiusamisjuhtumeid lahendada, ning haaratud on ka õpetajad ja klassijuhatajad. «Tegeletakse terve klassiga; mõnikord on vaja kutsuda kokku ka lastevanemate koosolek ja lastevanematega kokkulepped teha, nii et tegeletakse terve juhtumit ümbritseva süsteemiga. Kui sellest jääb väheks, on mõnikord vaja pöörduda ka väljapoole.»
Kiusamise murega helistavad lapsed ka koolipsühholoogide nõuandeliinile. «Helistavad ka lapsevanemad, et küsida nõu, kuidas oma last kiusamist kogedes toetada ja mis peaksid olema järgmised sammud,» rääkis Maikalu. «Sellisel juhul arutame vanemaga koos olukorra läbi, mõnikord aitame ka lapsevanemal rahuneda ja siis konkreetseid samme seada, mis järgmised käigud võiksid olla.»
Ka Karmen Maikalu kinnitusel on oluline aru saada, et laps, kes kiusab, on samuti abivajaja – ükski laps ei hakka lihtsalt niisama kedagi teist kiusama. «Reeglina on regulaarse kiusaja sees midagi väga katki,» nentis Maikalu. «Tegemist on lapsega, kes on tegelikult oma sisemuses hädas, ta väljendab seda agressiivse käitumisega teiste suhtes ja tegelikult vajab abi täpselt samamoodi nagu see laps, keda kiusatakse.»
See on keeruline koht ja mõnikord seda võetakse justkui õigustusena. «Me peame aru saama, mis on õige, mis on vale, mida tohib ja mida ei tohi,» toonitas Karmen Maikalu. «See laps, kes n-ö agressiivselt käitub teise lapse suhtes, peab aru saama, mis on tema vastutus ja kus peab minema käitumise piir. Meie täiskasvanutena peame tagama, et kõik osapooled saaksid abi.»
Eesti Koolipsühholoogide Ühingu juht tõi välja, et lisaks kiusatavale ja kiusajale on veel kolmas seltskond – pealtvaatajad, kes näevad, mis toimub. «Tegelikult tuleb ka nendega tegeleda ja aidata pealtvaatajatel aru saada, mis on kõrvalseisja roll, mida ta tegema peaks,» selgitas Maikalu. «Kas ma lihtsalt noogutan kaasa, teen näo, nagu ei märkaks, otsin abi olukorrale või toetan last, keda kiusatakse?»
Üks oluline punkt, millele täiskasvanud võiksid mõelda, on Maikalu sõnul see, millist eeskuju me ise lastele anname. «Kuidas mina lapsevanemana näiteks kodus teistest inimestest räägin – kas seal on halvustavat või kriitilist suhtumist?» tõi Maikalu välja. «Lapsed näevad ja kuulevad tegelikult päris palju, ja päris rohkelt üldist suhtumist võtavad nad üle täiskasvanutelt. Vaadakem, mis toimub ühiskonnas, kus meil ju kohati valitseb ka kiusamiskultuur: mõeldakse, kuidas kellelegi teisele n-ö «ära teha» või teda paika panna!»
