Endine president vannub, et järgmistel valimistel temast poliitikut ei saa. Ta hakkab Eesti ühiskonnas hoopis teistsugust rolli kandma.
Võtame praeguse kõige keerulisema asja: keegi peab ütlema, et kuulge, sõbrad, kui aitame selle talve üle elada ja doteerime elektrikulu, siis see ei tähenda, et me ei pea püüdma võimalikult kiiresti kõiki energiasäästumeetmeid kasutusele võtta. Elektri hind ongi olnud põhjendamatult madal. Poliitikul ei ole võimalik seda enne valimisi öelda, aga minul on.
Tundub, et riik ühe käega võtab laenu, teisega jagab ümber ja teeb seda selle pärast, et valijatele meeldida. Rahvas nõuab: elekter on kallis, toetage, toit on kallis, toetage!
Olen alati arvanud, et poliitika on eestvedamise kunst. Inimestele tuleb selgitada, miks me teeme asju, mis on keerulised. Loomulikult on seda lihtsam teha siis, kui on suured murrangulised hetked ja ollakse hästi koos nagu 1990-ndate alguses. Aga praegune keeruline aeg, kuigi meie jaoks oluliselt kõrgemal tulutasemel, ei ole ju vähem murranguline.
Ma väga loodan, et valijal on praegugi tarkust näha kaugemale ja mõelda, milline on Eesti majandus 30 aasta pärast. On see palju edukaid ükssarvikuid? Kas oleme meie need, kes ujuvad täielikult vastuvoolu – et mingit rohepööret ei tule, roheenergeetikat pole vaja? Aga kust me siis saame oma uued kaubanduspartnerid? Siis on meil valida kelle vahel? Venemaa, Valgevene? Mõelge korraks neile asjadele. Mõelge ka sellele, et Eesti enda energiatootmine – selle rohelise energia tootmine – on ju ka tükk majandust. Miks me peame sellest ise loobuma ja jääma passiivselt kliimaneutraalseks? Siin on pikki küsimusi, mida poliitikutele esitada.
Loe edasi SIIT
Allikas: Epl.delfi.ee
