Täna alustan taas Dnepri läänekaldal toimuvatest sündmustest. Pühapäeval suutsid Ukraina üksused läbi murda Krivoi Rigi suunalt ja liikusid edasi mööda Dnepri kallast kuni Dutšanini. Venemaa jaoks oli see äärmiselt halb stsenaarium, sest tekkis oht, et Ukraina suudab välja liikuda kuni Berislavini ning siis jääksid kõik nende üksused Krivoi Rigi suunal nö kotti. Venemaa oli ehitanud hästi kindlustatud ešeloniseeritud kaitseliini ning kuigi Ukrainal õnnestus luua sillapea Inguletsi jõe idakaldale ja seda ka natuke laiendada, ei suutnud ukrainlased mujalt kaitseliinidest läbi murda. Esmaspäeval ründasid nad Davidiv Bridi, kuid ei suutnud seda ära võtta, aga Ukraina edukas pealetung sundis Venemaad oma üksused taanduma sealt piirkonnast ning eilse päeva jooksul võttis Ukraina oma kontrolli alla suure maa-ala.
Seal piirkonnas on stepp ning raske on ennast kuhugile peita. Venemaal olid kaitseliinidel betoonist rajatised ning sealt oli Ukrainal raske läbi murda, aga nüüd on Venemaa üksused taganemas Berislavi suunal ning lagedas stepis on kõik lihtne – kes suudab kaugemale täpselt tulistada, sellel on suur eelis. Venemaal pole võimalik seal kaitseliine nii kiirelt rajada, vägede koondumise korral tulevad sinna löögid Ukraina poolt. Kuuldavasti on Venemaal plaan rajada tõsisem kaitseliin Berislavi juurde, et püüda hoida oma kontrolli all Nova-Kahhovka tammi, samas kui sinna küllaltki väiksele maa-alale koondub palju sõdureid, on nad heaks sihtmärgiks ukrainlaste jaoks. Venemaa sõjaväelaste sõnul on neil Ukraina edasitungi keeruline takistada, sest nüüd on Ukraina jaoks avatud põllumassiivid, kus on väikeste gruppidena hea manööverdada ja kiirelt edasi liikuda. Mobiilsus, täpne tuli sihtmärkide pihta ja Venemaa side mahasurumine – need on olnud eduka pealetungi kolm olulist komponenti. Kui Ukraina peaks välja jõudma Nova-Kahhovka tammini, siis on Venemaa üksused Dnepri läänekaldal väljapääsmatus olukorras. Kui veel kuu aega tagasi oleks Ukrainale sobinud variant, et Venemaa üksused lihtsalt lahkuvad Dnepri läänekaldalt, siis nüüd ei tohiks nad seada sihiks ei rohkem ega vähem kui kogu Dnepri läänekaldal asuva grupeeringu kas vangistamise või hävitamise, sest nende pääsemisel liiguksid Venemaa üksused tugevdama Zaporižžja rinnet, aga ka seal kuuldavasti võib Ukraina juba lähimas tulevikus midagi suuremalt ette võtta.
Harkivi – Luganski rinne. Selles osas on andmed kohati vastukäivad, nii on osadel kaartidel vabastatuks märgitud kogu Harkivi oblast, samas mõnedel on veel Venemaa piiri lähedal osa Harkivi oblastist Venemaa kontrolli all. Suures pildid on see väheoluline, sest Ukraina on seal piirkonnas liikunud laial lindel edasi ning nüüd lähenetakse Svjatovele nii Kupjanski suunast (kirdest) kui ka Limani suunast (lõunast). Svjatove on oluline transpordisõlm, aga lisaks sellele tuleb arvestada, et kui Ukraina suudab linna ümber piirata, siis sealt ida ja põhja poole ei ole Venemaal ei kaitserajatisi ega üksusi, seega võib siis korduda nö Harkivi oblasti stsenaarium, kui kiirelt vabastati suur maa-ala okupantidest. Väidetavalt on Svjtoves kaitsepositsioone rajamas nii 1. tankiarmee kui 20. armee üksused (või noh, see mis neist veel järgi on jäänud peale Izjumi ja Limani), lisaks neile mobikud nii Luganski oblastist kui ka värskelt mobiliseeritud. Kui vilets ilm aitas Ukrainal läbimurret teha Dnepri läänekaldal, siis põhja pool oli vastupidi. Ukraina püüab pealetungi käigus kasutada võimalikult palju kõrvalteesid ja põldusid, et nii liikuda mööda vaenlase tulepunktidest, aga tänu rohkele vihmale oli see kohati vägagi problemaatiline. Nüüd on aga on tulemas tänaste ilmaennustuste kohaselt järgmise nädala lõpuni soe ja kuiv ilm, mis peaks oluliselt okupeeritud piirkondade läbitavust parandama.
Limani suunalt on osa Ukraina üksusi liikunud Kremennaja suunas ning juba lähimal ajal võivad Ukraina üksused maantee R66 (Route 66) Troitske – Svjatove – Kremennaja läbi lõigata. Kremennajast lõuna pool on Ukraina üksused liikunud Lõssõtsjanskini.
Venemaa üritab peale tungida Bahmuti suunal ning seal käivad väikesed maa-alad käest-kätte ehk siis Venemaa teeb massiivse suurtükirünnaku, peale mida hõivatakse maa-ala, mille siis Ukraina omakorda tagasi võtab. Suurte kaotuste hinnaga on nii Venemaa natuke suutnud edeneda, aga võttes arvesse suuri muutusi teistel rinnetel on seda kõike vähe, samas on seda Venemaa propagandistidel vaja, et mingeidki saavutusi välja hõigata.
Mobilisatsioon Venemaal. Mobilisatsiooni eest põgenejate arvu osas käis Forbes välja minu jaoks vägagi optimistliku arvu 700000, alumiseks piiriks pakutakse 360000 inimest, mis on minu jaoks usutavam. Venemaa majanduse jaoks on aga ka viimatinimetatud arv valusaks löögiks. Väljaande Ordo andmetel on Kasahstani Ukraina saatkonna juurde tekkinud pikk järjekord Krimmist tulnud meestest, kes nüüd ühtäkki tahavad loobuda Venemaa kodakondsusest ja saada tagasi Ukraina oma. Vana arm ei roostetavat või kuidas see oligi.
Mobiliseeritutega seoses on ka probleeme rohkem kui küll. Kuna varustust ei jätku, ostavad mobiliseeritud ise endale vajaminevaid asju, aga ka sellega seoses tekivad ootamatud probleemid. Nii üritasid nn lepingulised ehk kauem teeninud ja enda arvates seetõttu priviligeeritumas seisuses sõdurid Moskva lähedal Alabinos mobiliseeritutelt ära võtta nii varustust kui mobiile. Mobiliseeritud pole aga noorukid ning 20 lepingulist sõjaväelast said korralikult kere peale, peale mida nad põgenesid ja sulgusid keldrisse ning kutsusid politsei appi. Ka on väga suur puudus ohvitseridest, nii kutsutakse mobiliseerituid juhtima 20. aastates kadetid sõjakoolidest, kes ei suuda aga ennast vanemate meeste seas kehtestada. Kui lisame, et enamus arukaid mehi on üritanud mobilisatsioonist ühel või teisel moel kõrvale hoida, siis on kogunenud sinna palju neid, kes armastavad alkoholi ja samas ei hiilga vaimsete võimetega. Mõnede kõrgemate ohvitseride arvates võib selliste meeste rindelesaatmine anda loodetule vastupidise efekti, sest nad hävitavat veel sellegi vähese võitlusvõime, mis on alles jäänud.
Paljud inimesed ei mõista, kuhu said kaduda Kaug-Idas 1,5 miljonit sõjaväevormi. Ei tasu üle mõelda, Venemaa armees on käinud viimastel aastatel aktiivne riigi rahade varastamine ning antud juhul suure tõenäosusega neid vorme pole füüsilisel kujul kunagi eksisteerinudki, raha lihtsalt liikus fiktiivsete arvete alusel ettevõtete arvetele, peale mida said sõjaväelased sealt raha, millega näiteks osta läänes kallist kinnisvara. Nii see elu seal käis ja keegi ei osanud oodata, et võib puhkeda täismõõtmeline sõda.
Venemaa häving rinnetel on pahameelest pannud turtsuma kontingendi, kes üldjuhul on marurahvuslikult meelestatud ja kes meedias ka aktiivselt tegutsevad, Ukrainas nimetatakse neid tabavalt „kollektiivne Girkin“ ja vana hea Venemaa traditsiooni kohaselt on vaja leida süüdlased. Need on ka leitud, eeskätt kaitseminister Šoigu ja kindral-polkovnik Aleksandr Lapin, kes veel hiljuti oli suur kangelane peale Lõssõtsjanski okupeerimist. „Kollektiivse Girkini“ kangelased on Ramzan Kadõrov ja Prigožin, kes mõlemad edevate meestena said tähelepanust innustust ning võtsid teravalt sõna Venemaa sõjaväelise juhtkonna suunal. Skisofreeniline olukord, kus sõja ajal kritiseerivad armeed inimesed, kellel on õnnestunud luua oma eraarmeed ning mida viletsamini käib armee käsi, seda parem neile. Kadõrov hoiab oma mehi (ja seda ei saa ju pahaks panna, kui nii saab) ja lahingutes nad sisuliselt ei osale, tegeledes peamiselt videote valmistamisega, näiteks tulistades valgusfoore. Samas Venemaa siseselt on see arvestatav jõud.
Kui Kadõrov siiski tegutseb õiguslikes raamides (tema üksused on formaalselt Rusgvardia üksused), siis Prigožin saab tegutseda täiesti seadusi eirates. Kui ta värbab vanglates retsidiviste, siis ta lubab neile asju, mida Venemaa seadusandlus ei võimalda. Lisaks on Progožinil täita ülioluline roll infosõja pidamises lääne vastu, nii kureerib ta kõiki nö trollifarme ja läbi tema liigub raha nn alternatiivsete meediakanalite rahastamiseks läänes, aga see on juba hoopis omaette teema, samas annab see kõik talle Putini juures väga arvestatava positsiooni. On Putin, on Kadõrov ja on Prigožin ja nende vastas on Venemaa armee. Pinged on nii suured, et mitmed inimesed Venemaa FSB-st on eravestlustes tunnistanud, et peale Putini võimult kõrvaldamist kumbki nendest eelpoolnimetatud inimestest üle paari päeva Venemaal olla ei saaks. Ehk siis selles sõjas ei ole Venemaa sõjavägi ühtne ning lõpuks jõuab see kõik ka lahinguväljale mingil kujul.
Relvastus. Täna öösel toimus Iraani droonide Shahed 136 (ukrainlased nimetavad neid „lendavateks balalaikadeks“) rünnak Kiievi oblastis asuvale Bila Tserkva asulale. Ukraina poole andmetel lendas linna suunas 12 drooni, millest Ukraina suutis alla tulistada kuus, aga ülejäänud tabasid hooneid. Nende droonidega seoses on huvitav märkida, et Iraani kaitseministeeriumi esindaja jutu järgi ei ole nad müünud Venemaale droone kasutamiseks sõjalistel eesmärkidel. Kommentaarid liigsed.
Okupeeritud territooriumite annekteerimine Venemaa poolt. Selles osas on segadust rohkem kui piisavalt, sest ühelt poolt on justkui kõikvõimalikud dokumendid alla kirjutatud, aga teiselt poolt ei tea keegi täpselt, mis territooriumitest üldse jutt käib. Kui Luganski ja Donetski oblastid ja 2014. aasta piirides, siis millistes 2014. aasta piirides? Segadus on Hersoni ja Zaporižžja oblastitega. Putin lootis, et nii Ukraina kui lääneriigid hakkavad peale nende õigustühiste paberite allkirjastamist kartma, siis ta eksis ja tuumašantaaž ei kipu ka õnnestuma, sest sõjalises mõttes ei annaks taktikalise tuumarelva kasutamine mitte mingisugust eelist, küll aga põleksid siis ka need viimased sillad, mis veel on alles. Nii andis Hiina selgelt mõista, et nende jaoks on isegi jutud tuumarelva võimalikust kasutamisest vastuvõetamatud, rääkimata siis selle relva kasutamisest. Venemaa kindlasti üritab veel igal võimalusel tuumašantaažiga jätkata, aga lõppude lõpuks loeb ainult see, kes võidab lahinguväljal.
Tänan lõpulause tuleb kollaborant Stremoussovilt, kelle Venemaa on pannud Hersoni nö linnapeaks. Kommenteerides Ukraina kiiret pealetungi Dnepri läänekaldal, ütles Stremoussov, et jätke see meelde, vaenlane, et kui me taganeme, siis me oleme taganedes ikkagi vaenlasest eespool! Väga sügavamõtteline ehk siis Venemaa on alati esimene, ka taganedes.
Järgmine ülevaade reedel.
Au Ukrainale!
PS Käimas on annetuskampaania „Aitame Ukrainat Eesti droonidega“, mille eesmärgiks on koguda kokku 40000 eurot ja siis saata Ukrainasse Eestis toodetud droone. Lisan ligi ka kommentaaride osasse.
Allikas: https://www.facebook.com/teet.kalmus