Maailmas elab ligi 7 miljardit inimest. Igalühel on omad teemad, millega ta iga päev silmitsi seisab. Elu pole alati meelakkumine ning kõik elavad nii, nagu nad oskavad. Ühiskonnas elades leppisime kokku mõningates asjades, et süsteem toimiks ja inimkond jätkuks. Selleks, et inimkond jätkuks on arusaam, et kõik peaksid mõtlema nii nagu mõtleb teine. Me ootame ja eeldame alateadlikult, et kõik peaksid meiega sarnanema, sarnaselt mõtlema ja elu kaunistama. Kui me millestki aru ei saa, miski on raske või valus liigitame selle vale alla ning kui miski meiega sarnaneb ja on kerge ning rõõmus peame seda õigeks.
Oleks ilmsel lihtne, kui maailm niipidi must-valgelt töötaks. Aga siis tähendaks see seda, et me peaksime kõik elama igaveses öös või igaveses päevas. Ometi oleme me päeva ja öö vaheldumisega leppinud. Me lausa ootame uue päeva algust ning siis selle lõppu, et saabuks pimedus ööst, mis neid oma rüppe võtab ning liikumisest tagasi tõmbab unede maailma.
Aga miks ei taha me kuidagi aktsepteerida inimeste erinevusi, nagu aktsepteerime päeva ja öö erinevusi? Kuidas on inimeste erinevus niivõrd vastuvõetamatu, et me leiame end konfliktide sees võitlemas iseenda õiguse eest, jättes tähelepanuta, et oleme tunginud teise inimese info- ja elu välja?
Kõigil inimestel on temale unikaalsed kogemused, mille tõttu on just nemad need, kes nad on. Täpselt nagu kaks päeva ja kaks ööd erinevad iseendast täielikult, erinevad üksteisest ka kõik inimesed. Isegi ühe munarahu kaksikud ei ole teineteise koopiad, kuigi välisel silmapilgul võib nii tunduda. Millises iganes keskkonnas me kasvame, see milliseid kogemusi me sealt nopime sõltub meie unikaalsest hinge ehitusest. Samad kogemused mõnda inimest murravad samal ajal kui teisi teevad tugevamaks. Ja on osa inimesi, keda see jätab kuskile hoomamatule hallile alale nende kahe äärmuse vahel. Mõned inimesed on plastilised – nad painduvad ja on voolavad nagu vesi. Samal ajal kui teised on paindumatud ning takerduvad, nagu liivaterad. Need kaks elementi on tehtud täiesti erinevast materjalist ning on veider eeldada liivateradelt vee omadusi. Ma ei kujutaks ette, et peaksin jooma liiva vee pähe või ehitama vundamenti veest. Sama on ka inimestega. Ma ei kujutaks ette, et oleksin laste kasvatamisel paindumatu ning vägivalla osas paindlik. Kasvatamisel ma kasutan ühte taktikat, vägivalla vastu astumisel hoopis muud.
Mõnel juhul astuvad inimesed välja äärmiselt vägivaldsetest suhetest ning arendavad endas seninägematu jõu abistamaks ja julgustamaks teisi samal ajal kui mõni teine ei suuda endas leida ühel hetle jõudu, et voodist tõusta ja ärgatagi. Mida varasemas eas meiega miskit juhtub, seda tugevamalt see meie valikuid tulevikus mõjutab. Mõni jääb eluks ajaks südant valutama samal ajal kui teine teeb sellest valust oma teekonna, mida kõik justkui imetlevad.
Inimesed on erinevad ning aktsepteerides teist inimest, tunnistades tema ja iseenda teed õpime me nägema maailma värvilisemalt ja rikkalikumalt, kui see kunagi varem veel nähtud on.
Allikas. https://www.vonwicca.ee/
