Halloween – 31. oktoober
Halloween hakkas Eestis meedia õhutusel levima 1980. aastate lõpus – niisiis umbes samal ajal mitmete Euroopa maadega. Pühakutepäeva laupäev oli eesti rahvakalendris varem tundmatu ja kombestikult ühendab tähtpäev endas meie hingedeaja, mihklipäeva ja mardipäeva tavasid. Halloween’i tähistatakse tänagi rohkem linnades, kus liiguvad ringi tontlike maskidega lapsed. Vahel harva on neil käes laternad või on kasutatud Ameerika eeskujul kõrvitsalaternat. Viimast, sageli hiigelsuurte viljadega taime küll kasvatatakse Eestis, kuid mitte väga sageli. Arvestatavaks köögiviljaks muutus kõrvits 19.-20. sajandil. Küll on aga mitmetes lasteaedades ja koolides sellel päeval korraldatud kõrvitsatest laternate ja maskide tegemise konkursse.
Halloween’iga tähistatakse paljudes maades ühtlasi hingedepäeva/-aega, kui oodatakse koju varem elanud inimeste hingesid, kelle mälestuseks süüdatakse kodudes küünlad.
Interneti kaudu saab saata halloween’ikaarte. Seegi tava alles levib Eestisse. Mujal hakati halloween’ikaarte müüma 1900. aastate alguses ja nende saatmine oli sajandi keskpaigaks väga üldine. Näiteks praegu saadetakse USAs üle 24 miljoni halloween’ikaardi aastas. Howstuffworks kinnitab, et sellega kuulub püha kaheksa populaarseima kaardisaatmise põhjuse hulka ning on populaarseim küünalde ostmise ja süütamise päev: 85 protsenti USA peredest süütab sel õhtul küünla lahkunute mälestuseks.
Eestis nagu mujalgi Euroopas põhjustas meedia abil leviv tähtpäev vastuseisu väga erinevatel põhjustel: küll kui ameerikaliku kultuuri näide, küll kartusest oma juurdunud pühade kõrvalejäämise ees, küll hirmust kalendripühade muutumise ees, küll kui nõidade, nõiduse ja hirmutamise reklaamija ja paljudel muudel põhjustel. Mida arvati halloween’i tulekust Eestisse aastal 2002, sellest saab lugeda Postimehe küsitluse vahendusel.
Halloween
Halloween on lühenenud nimetusest pühakutepäeva laupäev (All Hallows’ Even, misjuures Hallow tähendab vanainglise keeles pühakut). Halloween on tänu oma pikale ajaloole kombinatsioon paljudest traditsioonidest, millest tähtsamad on vana keldi püha Samhain, pühakutepäev ja hingedepäev.
Samhain
Samhain on keldi uusaasta ehk suvelõpp, mida tähistati pidulikult oktoobri lõpus. Olemuselt on sellel pühal ühisjooni näiteks eestlaste mihklipäevaga, karjatamisaja lõpuga. Samhain tähendas aega, mil ilmad külmenesid, karjused tulid mägedest alla, kari jäi koju ning algas tubane käsitöö tegemise aeg. Tõsi küll, eestlaste tubase käsitöö aeg algas samuti pigem oktoobri lõpus ja novembri alguses. Samhain oli aga ka viljalõikuse lõpuaeg. Need olulised tähised langesid ühte ajaga, mil esivanemate hingesid oodati tagasi koju ja mil nendega suheldi. Siingi on palju sarnast eestlaste kunagise hingedeajaga, mil samuti oodati esivanemate hingi koju naasvat, neid kostitati, liikusid ringi hingesandid.
Samhain’i pühitsemise kohta täpsemaid kirjalikke allikaid pole, on vaid üksikuid teateid, mistõttu kogu püha on usundi-uurijate poolt päris erinevalt tõlgendatud.
Ajalooallikate põhjal riietuti Samhain’i ajal vaimudeks ja liiguti rongkäiguga linnast välja, et surnute hinged tagasi nende valdustesse juhtida. Samuti kogusid keldi lapsed perest perre käies tulepuid hiiglasliku ühislõkke jaoks. Suurest lõkkest viidi elavaid süsi kodukoldesse, kus süüdati oma tuli – ühendus inimeste vahel.
Täiskasvanud käisid jumalusteks maskeerituna perest perre, kogudes ohvrianniks toitu. Ohverdati loomi, mõne ajaloolase arvates ka inimesi. Söödi ja joodi kõvasti.
Pühakutepäev
Katoliku kirik mälestab paljusid pühakuid nende surmapäeval või siis mälestuspäeval. Tuhandetest kanoniseeritud pühakutest tähistatakse üksnes väikese osaga seotud tähtpäevi korrapäraselt.
7. sajandil kinnitas paavst Bonifacius IV ametlikult pühakutepäeva, et austada korraga kõiki pühakuid. Sellist päeva oli varemgi peetud, kuid see polnud kuigi laialt levinud. Pühakutepäeva pühitseti alguses 13. mail, kuid 8. sajandil nihutas paavst Gregorius III selle 1. novembrile. Paljude ajaloolaste arvates toimiti nii, et tõrjuda Samhaini ja muid paganlikke tähtpäevi. Samhaini kui hingede ja üleloomuliku maailmaga kohtumise kombestik jäi pühakutepäeva ametlikust tähistamisest kõrvale, kuid jäi püsima rahvapärastesse tavadesse. Katoliiklus hakkas seostama rändavaid hingi kurjade jõudude, deemonite, kuradi ja nõidadega.
Katoliku kirikul on olnud pikaaegne poliitika mittekristlike pühade integreerimiseks ja inimeste oma usku pööramiseks. Muu hulgas nihutati näiteks kristlikke pühi mittekristlike pühadega samale ajale. See kehtib ajaloolaste arvates ka jõulude ja Kristuse sünnipäeva nihutamise kohta 25. detsembrile, paganliku talvise pööripäeva pidustuste ajale.
Mida mujal tehakse
Hingedepäeva tähistatakse pidulikult kirikutes ja kodudes paljudes maailma maades. Algselt pidid elavate palved aitama puhastustules viibivaid hingesid. Enne taevasse pääsemist läbis hing purgatooriumi, vabanedes pattudest. Elavate eluviisid ja palved abistasid lahkunud sugulaste hingi nende raskel ja piinarikkal teekonnal.
Mehhikos tähistatakse kõigi surnute päeva (Los Dias de los Muertos): mälestatakse lahkunud sugulasi, pidutsetakse, toimuvad luukerede ja kummituste rongkäigud, jäljendatakse matuserongkäiku – kirstus on elav inimene.
Halloween’i kujunemisel märkimisväärseks uueaegseks pühaks on suur osa iirlaste traditsioonidel. 18. sajandist hakkas Iirimaal levima komme tuua ühislõkkelt koju süsi õõnestatud kaalika sees, mis ongi halloween’i kõrvitsalaterna eelkäija. Sellisest laternast on jälgi aga ka iiri juttudes. Sealne populaarne tegelane Stingy Jack, kahtlase kuulsusega ihnuskoi, kavaldas kuradi korduvalt pühakutepäeval üle. Ühes lugudest veenis Jack kuradit puu otsa õunte järele ronima ja ise lõikas puutüvesse ringiratast ristid. Ristide pärast ei saanud kurat enam puu otsast alla ja lubas Jacki igaveseks rahule jätta, kui ta alla pääseb.
Jacki ootaski muretu elu, kuid pärast surma ei pääsenud ta patuse elu tõttu taevasse, aga ka kurat ei saanud nendevahelise lepingu tõttu teda omale võtta. Jackist sai igavene rändur. Kurat viskas talle järele süsi tee valgustamiseks, Jack asetas söed õõnestatud kaalikasse ja rändas laia ilma. Iiri pärimuse järgi näeb Jacki pühakutepäeva laupäeval kaalikast laternaga pimeduses ringi liikumas.
Algselt tehti laternaid õõnestatud kaalikast, kuhu asetati süsi või küünal. Sellisest laternast kujunes mõnesaja aasta eest halloween’i tunnus Iiri- ja Šotimaal. Uskumuste järgi pidi see ühtaegu sümboliseerima esivanemate hingi. Iiri emigrandid kandsid kombe üle Ameerikasse, kus kaalikas asendus kõrvitsaga, mida on palju kergem lõigata ja õõnestada. Alles Ameerikas hakati lõikama kõrvitsast välja kohutavaid lõustu ja muud halloween’ilaternatele tüüpilist.
Pikka aega on halloween olnud ka tuleviku ennustamise aeg. Levinud oli tulevase ennustamine õunte abil. Õunad, õunasiider, suhkrustatud õunad ja õunte andmine sanditajaile on tänini moes.
Inglismaal hakati halloween’i vaimude, nõidade ja haldjate liikumise pühana tähistama 19. sajandil, ilmselt tookord levinud rahvusliku romantismi mõjul. Tõeliselt populaarseks muutus see tähtpäev aga 20. sajandil, täpsemalt alles 1980. aastatel, tänu meedia survele ja tutvustavatele artiklitele. Tähtpäev sobis oma iidsete joonte poolest hästi ka paganlikele liikumistele, mistõttu see on wicca ja teiste uuspaganlike liikumiste jaoks oluline tähtpäev. Kiriklikud ringkonnad olid seevastu karmilt päeva tähistamise vastu, sest neile ei meeldinud nõiad ja vaimud, kellest palju räägiti, samuti lõbus pillerkaar tähtsa päeva laupäeval.
J. simpsoni teatel oli halloween algselt populaarne eeskätt Inglismaa põhja- ja lääneosas ja tähtis eeskätt tulevase ennustamisel. Levinum oli pähklitega ennustamine – neile pandi enda ja armsama nimi ja asetati nad kõrvuti tulle – sellest, mis nendega edasi juhtus, järeldati tulevikku. Selle päeva õhtut on nimetatud ka pähklipurustamise õhtuks. Sel ja järgmistel öödel pandi midagi padja alla, et näha unes armsamat.
Šotimaal käivad lapsed perest peresse, on pidude, maskeerimise ning tembutamise aeg. 1980. aastatest müüakse poodides maske ja nõiamütse, lapsed liiguvad salme lugedes ja kommi küsides maskeeritult ringi.
Ameerikas tõrjus halloween, mille iiri emigrandid olid sinna viinud, kõrvale pühakutepäeva ja hingedepäeva, lisandus mitmeid ilmalikke tavasid. Lapsed ja nende vanemad hakkasid ringi liikuma. Populaarsed on maskeraadid, viimastel kümnenditel on halloween’iga seotud kogu oktoobrikuu nagu detsember kulub jõuludele. Ameerikas kuuluvad tähtpäeva juurde hirmufilmid, kummitusmajad, kummitusjutud, ennustamine. Rikkaliku kombestiku, populaarsuse ja kulutuste poolest jääb see päev maha üksnes jõuludest. Alates 1950. aastast koguvad paljude koolide lapsed halloween’i ajal raha ÜRO lastefondi jaoks.
Soomlased tähistasid veel 20. sajandi alguses 1. novembril kekrit, mille tavad meenutavad eestlaste hingedepäeva ja mardi-kadripäeva tavasid. Lahkunute haudadel süüdati küünlad, käidi ümberriietunult talust tallu. Tänapäeval kogub Soomes kiiresti populaarsust halloween, sest muid sügisesi maskeerimis- ja lõbutsemistähtpäevi seal ei tunta.
Halloween’ist põhjalikuma ülevaate saamiseks vaata https://people.howstuffworks.com/halloween.htm
Postimehe küsitlus aastal 2002:
Kas halloween on võtmas kohta eesti rahvakalendris?
Eda-Ines Etti, laulja:
Mina pean halloween’ist olulisemaks siiski vanu traditsioonilisi tähtpäevi, kadripäeva ja mardipäeva oma toreda maskeraaditsemisega. Aga ka küünlaga kõrvits on tore. Teine asi, et Ameerika õuduskirjanduse ja -filmide tõttu on sellel teatav kõhe imago juures.
Aga miks ka mitte, väike närvivõdin peabki sellise sügispeo juurde käima. Loodetavasti ei hakka mõni kurikael neid asjaolusid ka siinmail ära kasutama. Aga muidugi pole halloween veel päris oma tähtpäev, ta on esialgu ikka veel külaline. Nimigi täiesti võõrkeelne veel. Äkki peaks keeletargad kokku kutsuma ja mõtlema, kuidas seda päeva saaks selges eesti keeles nimetada?
Mati Unt, kirjanik:
Tunnistan ausalt, et mind halloween eriti ei eruta. See ja mitmed muud kalendripühad jätavad mind külmaks. Ülepea jätavad mind kõiksugused tähtpäevad võrdlemisi jahedaks.
Ega ma pole erilises vaimustuses ka nii-öelda päris omadena tunduvatest kadri- ja mardipäevast. Aga kui mind keegi nende puhul otseselt ei kiusa, ei saa mul ju ka nende vastu midagi olla. Mul puudub nende suhtes kindel seisukoht. Mulle pole kunagi meeldinud, kui kerjavad mardid tuppa tikuvad, kui aga keegi peaks tulema sisse kõrvitsaga, meeldiks see mulle veel vähem. Tähistagu need, kes tahavad, seda kusagil saalis. Liigset lärmi pole tänavale vaja lisaks tuua.
Virge Naeris, sportlane:
Suhtun sellesse väljast tulnud tähtpäeva distantseeritult. Minu tutvuskonnas pole vist ka kedagi, kes seda eriti innukalt tähistaks. Küllap on see huvipakkuvam minust veelgi noorematele.
Aga mis mulle tõesti meeldib, on kõrvits, mille sees hubiseb küünal. See on ju lihtsalt nii tore! Nii et kui kellelgi peaks mõni kõrvits üleliia olema, tehku selline kena asi endalegi! Aga see ei pea tingimata tähendama seotust halloween’i hirmutamismängudega.