Eesti põllumajandusmaastik on ajaga oluliselt muutunud. Sadade aastate jooksul moodustasid suurema osa põllumajandusmaastikust looduslikud rohumaad, nüüdseks on aga järjest enam suurenenud haritava maa osakaal ning see trend jätkub. Kui pole just tegu mahepõllundusega, siis kasutatakse haritaval maal rohkemal või vähemal määral ka keemilisi taimekaitsevahendeid. Nähes põllul pritsi, tekib arusaadavalt inimestel küsimus enda turvalisusest – seda nii põldude keskel elades kui ka juhusliku möödumise korral, kirjutab Põllumajandus- ja Toiduameti taimekaitse ja väetise osakonna nõunik Timo Torp.
Riske tuleb hinnata
Taimekaitsevahendi müügi- ja kasutusloa andmisele eelneb alati analüüs: selgitatakse välja ohud, analüüsitakse riske ning määratakse ennetusmeetmed. Selle kõige tähtsam eesmärk on määrata täpsed kasutustingimused (nt kui palju toodet ja mis lahjendusega kasutada), mille järgimisel ei kujuta pritsimistööd ohtu põllumehele endale ega läheduses viibivatele või elavatele inimestele. Juhul kui selliseid tingimusi ei ole võimalik kehtestada või kui need tingimused ei ole realistlikud (nt põllumassiivi tarastamine), siis vahendi müügiks Eestis luba ei anta.
Riskihindamise kõige üldisem sisu seisneb
- ohtude iseloomustamises ja väljaselgitamises,
- riskide analüüsis ja
- ennetusmeetmete määramises.
Samu põhimõtteid rakendatakse nii ehitusplatsil kui ka kemikaalidega töötamisel. Lihtsustatult väljendades selgitatakse taimekaitsevahendite riskihindamise käigus välja vahendi toksilisus (ohtlikkus), analüüsitakse inimeste vahendiga kokkupuute ulatust ja tõenäosust (risk) ning määratakse toote kasutustingimused ja -piirangud (ennetusmeetmed).
Mida vähem on infot, seda ettevaatlikum on riskihindajate lähenemine, kuna eesmärk on maanduda n-ö turvalisel poolel. Kui mõni osa arvutustest ei ole väga täpne, siis on targem eeldada hullemat (ettevaatusprintsiip), kui riskida sellega, et keegi saab tervisekahjustuse.
Elanikkonnale kättesaadava keemia puhul Euroopa Liidu seadused sellisel olukorral tekkida ei lase ning kui aine omadustest mitte midagi teada ei ole, siis on seda targem käsitleda kui ülimalt ohtlikku. Vastupidiselt hüpoteetilisele näitele tundmatust ainest on taimekaitsevahendite toimeained farmakoloogiliste kemikaalide järel ühed uuritumad. Sisuliselt tähendab see seda, et enne kui toimeaine Euroopa Liidus turule lubatakse, peab selle tootja tegema suure hulga katseid. Katsete põhjal määratakse muu hulgas väga täpselt aine toksilisuse erinevad näitajad.
Selles kontekstis on kõige olulisem näitaja lühendiga AOEL. AOEL väljendab kemikaali hulka ühe kilogrammi kehamassi kohta, mille puhul mõju tervisele puudub. Iseloomustades aine ohtlikkust, on see põhiline väärtus, mida kasutatakse järgnevas riskide analüüsi etapis.
Riskianalüüsi eesmärk on välja selgitada, kes ja kui palju võiks teoreetiliselt vahendiga kokku puutuda. Vastus küsimusele „kes“ ei ole väga keeruline, kui mõelda, kus ja kuidas taimekaitsevahendeid kasutatakse. Kui jätta kõrvale kasutus kasvuhoones või laeva kaubaruumis, siis jäävad alles pritsija või traktorist, põllu kõrval elavad inimesed, juhuslikud möödujad, põllule jalutama sattunud inimesed ja sinna saadetud põllutöölised.
Keerulisem on küsimuse teine pool – kui tõsine võib olla kokkupuude? Selleks on tehtud hulgaliselt katselisi mõõtmisi ning nende põhjal on koostatud mudelid, mis ennustavad kemikaali hulka, mis võib kindlatel tingimustel inimese organismi jõuda. Mainitud mudelite abil ennustamine viitab taas tõigale, et puudu on osa infot (reaalsed mõõtmistulemused iga pritsimise korral). Seega on mudelisse sisse kirjutatud komponendid, mis lähtuvad ettevaatusest. Ammendav loetelu läheks siinkohal pikaks, aga neid on nii statistilist kui ka metoodilist laadi. Kõige realistlikuma arusaama metoodilisest ettevaatusest annab kirjeldus mudelisse kirjutatud eeldustest.
Mudeli koostamisel on eeldatud, et inimene
- elab vahetult põllu läheduses (kokkupuuteaeg aurustumise kaudu arvutustes 24 h),
- viibib põllu servas (otse allatuult, tuulekiirus 2–5 m/s) pritsi möödumise ajal (2 m kaugusel mööduva poomi otsast, 2–4 möödumist),
- puutub kokku põldu ümbritsevatele pindadele sadenenud jääkidega (kokkupuuteaeg 2 h),
- siseneb pritsitud põllule kohe pärast pritsimist (kokkupuuteaeg 15 minutit).
Lihtsustatult väljendades – kui nendel tingimustel jääb mudeli ennustatud kokkupuude alla AOEL-i väärtuse, siis riskihindaja järeldab, et terviseohtu ümbritsevatele elanikele ja kõrvalistele isikutele ei ole. Kui aga kokkupuude on lubatust suurem, siis tuleb liikuda järgmisesse riskihindamise etappi ja uurida, kas kokkupuudet saab kuidagi vähendada.
Millised on ennetusmeetmed?
Kokkupuute vähendamiseks ja vältimiseks on võimalik määrata ennetusmeetmeid.
Mõned neist on Eestis määranud riik määruste tasemel ja kehtivad kõigile taimekaitsetöödele. Näiteks peab põllumees hoolitsema, et pritsitav vahend ei kanduks põllult väljapoole ega lähedal viibiks kõrvalisi isikuid. Riskihindamises on need komponendid (viibimine põlluservas ja sadenenud jäägid ümbritseval alal) alati sees ehk nende tingimuste praktikas järgimise korral suureneb riskihindamise ohutusvaru veelgi.
Mõned meetmed määratakse riskihindamise viimases etapis. Näiteks saab pritsija puhul määrata isikukaitsevahendid (kaitsemask, -kindad jne). Elanike ja juhuslike möödujate puhul see mõistagi realistlik ei ole. Ainsad meetmed, mida ennetavalt selle grupi puhul kasutada saab, on puhvertsoonide kehtestamine ja kulunormi vähendamine. Esimesel juhul väheneb põldu ümbritsevatele pindadele või taimedele sadenenud vahendi hulk ja seeläbi väheneb põllu servas liikuva inimese kokkupuude. Teisel juhul jõuab läbi pritsitava lahuse lihtsalt vähem vahendit inimeseni, seda nii õhu kui ka erinevate pindade kaudu. Kulunormi väga suurel määral aga vähendada ei saa, kuna vahend kaotab kulunormi vähenedes oma efektiivsust.
Kõiki reegleid järgiv pritsimine ei ole põllu läheduses elavatele ja viibivatele inimestele ohtlik. Suur vastutus lasub seejuures tööde teostajal, aga oluline on ka inimeste enda käitumine. Tuleb meeles pidada, et põllumajanduslik tootmismaa ei ole avalik koht ja kõrvalisel inimesel pole vajadust seal viibida. Põllumehe loata ei tohi rinnuni rapsis pilte teha ega lasta lastel põllumullaga mängida. Halbade juhuste kokkulangemisel võib järgneda ebameeldiv tervisekahjustus.
Taimekaitsevahendi riskihindamine on tehtud piisava ohutusvaruga ja süsteemset mürgistust suure tõenäosusega ei järgne, kuid välistada ei saa naha- ja silmaärritust ning muid sarnaseid vahetust kokkupuutest tulenevaid mõjusid.
Kas ja millal peaksin tundma muret pritsimistööde pärast? Millisel juhul ja keda peaksin teavitama?
Taimekaitsevahendid ei püsi pärast pritsimist erinevatel pindadel kaua, rääkimata õhust. Kui pritsimistööd tehakse korrektselt, siis muret tundma ei pea. Eesti põllumehed on üldjuhul vastutustundlikud, kui asi puudutab taimekaitset. Töötavale pritsile ei tohi kunagi läheneda, sel juhul on oht tõsiseks mürgistuseks.
Pritsimistöödest on põhjust teavitada järgmistel juhtudel.
- Tuule kiirus on suurem kui 4 m/s, sest tugeva tuulega on oht, et vahend triivib pritsitavalt alalt väljapoole.
- Temperatuur on üle 25 ˚C, sest kõrge temperatuuriga aurustub vahend taimedelt väga kiiresti ja võib levida liialt õhu kaudu.
- Pritsitakse õitsvaid taimi.
- Töid tehakse veekaitsevööndis.
- Avalikus kohas tehakse töid kõrvalise inimese juuresolekul.
Kui oled veendunud, et käimas olev pritsimistöö ei vasta nõuetele ja prits tuleb kiiremas korras peatada, siis võta ühendust põllumehega. Kui see ei õnnestu, siis helista maakonna taimekaitseametnikule; Põllumajandus- ja Toiduameti esindused on igas maakonnakeskuses ja kontaktandmed saad kätte ameti kodulehelt. Erakorralistel juhtumitel või tõsise ohu korral keskkonnale helista keskkonnainfo telefonile 1313, mürgistuse või mürgistuskahtluse korral mürgistusteabekeskuse lühinumbril 16662.
Võimalusel fikseeri juhtum käepäraste vahenditega – fotod, tunnistajaütlused vms.
Kui tunnen põllul pritsitava vahendi lõhna, kas siis on oht saada mürgistus?
Ei, lõhnast otsest mürgitusohtu ei järeldu. Lõhn küll viitab, et vahend või mõni selle komponentidest on vähemalt mõningal määral aurustunud, kuid kui pritsitakse vastavalt juhendile ja reegleid järgides, siis ohtu ei ole. Õhu kaudu saab levida ainult väike osa pritsitud vahendist.
Kas glüfosaadiga pritsimise tõttu kollaseks tõmbunud põld on tervisele ohtlik?
Kuna glüfosaadi toimel kolletub rohi põllul alles 5–10 päeva jooksul pärast pritsimist, siis järelikult on ka vahend ise juba taimedesse imendunud. Seega on põllul jalutadeski kokkupuude minimaalne. Ka vahetult pritsitud põld ei ole ohtlik eemalt. Siiski ei tasu minna vahetult pärast pritsimist põllule jalutama, kuna võib esineda oht silmade või naha ärrituseks või naha ülitundlikkuse tekkeks.
Kui lähedale võib töötavale pritsile minna?
Töötavale pritsile ei tohi kunagi läheneda! Sellisel juhul on oht tõsiseks mürgistuseks. Kui oled veendunud, et käimasolev pritsimistöö ei vasta nõuetele ja prits tuleb kiiremas korras peatada, siis võta ühendust põllumehega. Kui see ei õnnestu, siis heliste maakonna taimekaitseametnikule (kontaktandmed leiad Põllumajandus- ja Toiduameti kodulehelt) või töövälisel ajal keskkonnainfo telefonil 1313.
Ohutus ennekõike
Õige kasutuse puhul saavad nii põllumees kui ka ümbritsevad elanikud olla kindlad pritsimistööde ohutuses. Liiga ohtlikke vahendeid müüki ei lubata ja need, mis lubatakse, on läbinud ettevaatliku lähenemisega riskihindamise. Riskihindamine on läbi viidud arvestatava ohutusvaruga, kuid siiski tasub meeles pidada, et selle aluseks on konkreetsed kasutustingimused ja asjaolu, et põllumajanduslik tootmismaa ei ole avalik koht. Seega, nii väärkasutuse kui ka elementaarsete ohutusnõuete eiramise puhul kaotab eelnev riskihindamine oma mõtte.
Allikas: Mablogi
