„On paratamatu, et isegi sõja kiire lõppemise korral jäävad paljud Ukrainast Eestisse saabunud inimesed siia pikemaajaliselt ja mingi osa neist ei pöördu kunagi kodumaale tagasi,“ ütles Arenguseire Keskuse ekspert Magnus Piirits. „Praegu valitseb aga märkimisväärne ebaselgus, millal sõda lõpeb, kui palju põgenikke on selleks ajaks Eestisse jõudnud ning millised on nende võimalused ja soov kodumaale naasta.“
Vene-Ukraina sõda on pannud ukrainlased sõja eest põgenema ja raskendanud paljude toormete kättesaadavust. Arenguseire Keskus koostas raporti alternatiivsetest stsenaariumitest põgenike sissevoolu võimalikest pikaajalistest mõjudest rahvastikule, tööhõivele ning eelnevaga seotult Eesti riigi kuludele ja tuludele. Analüüsiti ka sõja vahetut majanduslikku mõju Eestis tegutsevatele ettevõtetele, käsitledes Venemaalt ja Valgevenest imporditavate tootmissisendite asendamise võimalusi.
Alates sõja algusest on Ukrainast põgenenud üle viie miljoni inimese, kellest Eestisse on juuni keskpaigaks jõudnud ligikaudu 43 000. Kuna teadmatus on suur, tõi Arenguseire Keskus välja kolm stsenaariumit, mille järgi jääb sõjapõgenikke Eestisse elama.
„Kui Eestisse jääb püsivalt elama 10 000 sõjapõgenikku, suureneks Eesti rahvaarv 2022. aasta alguse tasemest kõrgemale üheksaks aastaks,“ lausus Piirits. „Kui Eestisse jääb alaliselt elama 30 000 sõjapõgenikku, aitab see rahvaarvu suurendada 22 aastaks, ja kui 60 000 põgenikku, siis 40 aastaks.“
Seega sõjapõgenike võimalik Eestisse elama asumine lükkab Piiritsa sõnul Eesti rahvastiku vähenemist küll edasi, kuid ei hoia seda ära. „Selleks et Eesti rahvastik aastaks 2100 ei kahaneks, on vaja kas kõrgemat sündimust,“ sõnas ta. „Rahvastiku pikaajalise kahanemise hoiaks ära näiteks Eestile praegu prognoositust 10 protsenti kõrgem sündimus.“
Eestlased vastutavad eestluse eest
Endine rahvastikuminister Riina Solman rõhutas põgenikega seotud rahvastikutrende kommenteerides, et sõjapõgenikud vajavad igakülgset toetust, kuid eestluse säilimise eest vastutavad eestlased siiski ise. „Eesti rahvaarvu püsimine sõltub ennekõike sündimusest, mis vastavalt Arenguseire Keskuse arvutustele peaks kasvama kümme protsenti, et Eesti oleks pikas perspektiivis kestlik,“ märkis ta.
Sõjapõgenike ühiskonda lõimimisega kaasnevad riigile märkimisväärsed kulud, millest suurimad on üldistele avalikele teenustele „Suuruselt järgmised on isikustatud kulud nagu tervishoid, vanaduspension ja ülejäänud sotsiaalne kaitse,“ loetles Piirits. „Põgenikega kaasnevate kuludega toimetulekuks on parim stsenaarium see, kui sõjapõgenike keeleõpe ja kohanemine Eesti ühiskonnas kulgeb kiiresti ehk jõutakse kuni kümne aastaga eestlastega sarnasele sissetulekutasemele.“
Arenguseire Keskuse eksperdi Johanna Vallistu sõnul mõjutavad pikaajalise lõimumise motivatsiooni võimalus hoomatavas tulevikus kodumaale naasmiseks, lõimumine eestlaste või vähemusrahvustega ning sotsiaalsüsteemi võimekus lõimumise toetamisel. „Väga olulist rolli mängib lõimumisel toetav haridus- ja sotsiaalsüsteem, aga ka võimalus kiiresti tööle asuda,“ rääkis ta. „Seetõttu on näiteks oluline tegeleda sisserändajate kvalifikatsioonide ülevaatamise ja tunnustamisega, kui need sisuliselt vastavad Eesti haridussüsteemis kehtivatele standarditele.“
Eestis on tugev Ukraina kogukond
Lõimumisekspertide hinnangul on tõenäoline, et Eestisse jõudnud sõjapõgenikud lõimuvad pigem eestikeelse kui muukeelse kogukonnaga. „Lõimumist toetaks eelkõige kiiresti tööle asumine,“ märkis Vallistu. „Venemaa-Ukraina sõja kulg, sellega seotud rändevood ja põgenike Eestisse jäämise kestus on praegusel hetkel prognoosimatud. Sellepärast peame töötama küll põgenike kodumaale naasmise nimel, kuid olema samal ajal valmis selleks, et seda ei juhtu niipea.“
Integratsiooni Sihtasutuse juhataja Irene Käosaar rõhutas, et pika aja jooksul toetatud vähemusrahvuste kultuuriseltsid on sõjapõgenike vastuvõtmisel osutunud Eesti tugevuseks. „Eestis on tugev Ukraina kogukond, kes on aidanud sõjapõgenikel lõimuda,“ kinnitas ta. „Aja jooksul on just Ukraina kogukond hoolitsenud, et Eestisse saabuvad lapsed läheksid eestikeelsetesse koolidesse. Haridussüsteem saabki väga oluliseks saabunud sõjapõgenike lõimumisel. Seega võiks see toetada ka Eesti kiiremat üleminekut ühtsele haridussüsteemile.“
Vallistu ütles, et raporti jaoks tehti lõimumisvaldkonna ekspertidega intervjuud, kelle hinnangul Eesti sotsiaal- ja haridussüsteem pigem suudab vastata sõjapõgenike vajadustele. „Seetõttu peetakse pigem tõenäoliseks põgenike lõimumist eestikeelse kogukonnaga,“ lisas ta.
Oluline on sisserändajate tööle asumise kiirus
Teine oluline aspekt on põgenike kiire tööle asumine. „See on rahvusvahelise kogemuse järgi oluline ühiskonna lõimija,“ sõnas Vallistu. „Selleks on oluline tegeleda sisserändajate kvalifikatsioonide ülevaatamise ja tunnustamisega, kui need sisuliselt vastavad Eesti haridussüsteemis kehtivatele standarditele.“
Sõjapõgenike edukas lõimumine ühiskonda on kahepoolne protsess ja sõltub riiki saabujate kultuurilisest ning majanduslikust taustast, motivatsioonist kohanduda ja ka ühiskonna võimest võtta vastu uusi elanikke. „Rahvusvaheline kogemus näitab, et väga tähtis on sisserändajate tööle asumise kiirus,“ lausus rändeekspert Maarja Vollmer. „Lõimumise edu määrab ka riiki saabumise eesmärk – töörändajad lõimuvad kiiremini, samas kui läbirändajate motivatsioon on madal. Lõimumist toetab põgenike kultuurilise tausta sarnasus põliselanikkonnaga.“
Vollmer tõi välja Tšehhi kogemuse Ukraina ja Vietnami sisserändajatega. „See kogemus näitab, et sarnase kultuuri ja keelega põgenikel on lõimumine lihtsam,“ märkis ta. „Ukrainlaste edukamat lõimumist toetas sarnane ajalooline taust, keelte sarnasus, kultuuri sarnasus, pikem riigis viibimise aeg, elukohavalik ja sotsiaalsed sidemed. Suurim positiivne seos lõimumisel leiti 10 aastat pärast saabumist.“
Kütuste, puittoodete ja metalli asenduskaubad on kallid
Eesti majandusele tähendab Ukrainas toimuv sõda vajadust edaspidi leida varasemalt Venemaalt ja Valgevenest tarnitud toormeid ja pooltooteid mujalt. „Kui Eesti ettevõtted asendaksid kogu Venemaalt ja Valgevenest imporditu, tähendaks see ettevõtetele 860 miljoni eurost lisakulu 2021. aasta hindades, mis on võrreldav viie protsendiga Eesti koguimpordist,“ rääkis Arenguseire Keskuse ekspert Uku Varblane. „Kõige suuremate lisakuludega on seotud kütuste, puittoodete, metalli, aga ka näiteks soola ja linase riide impordi asendamine. Nende kaubagruppide puhul on sõltuvus Venemaa ja Valgevene impordist suur ning teistest riikidest toodud asenduskaubad kallid.“
Eesti Panga ökonomisti ja presidendi majandusnõuniku Kaspar Oja sõnul mängib impordi hinnakasvus rolli ka transiit- ja vahenduskaubandus. „Eesti puhul on oluline märkida, et lisaks impordihindadele on Euroopa Liidu keskmisest kasvanud kiiremini ka ekspordihinnad,“ märkis ta. „Eestis toodetakse kaupu, mille hind on maailmaturul kiiresti kasvanud.“
Lisaks kauba asendamise kulule on toimunud maailmas ka üldine hinnatõus Venemaalt ja Valgevenest imporditavate kaubagruppide puhul. „Seega on kokkuvõttes keeruline hinnata impordi asendamise täpset maksumust,“ lisas Oja.
Pikemate tarneahelate ülesehitamine tähendab Varblase sõnul ka keerulisemat logistikat. „See nõuab ettevõtetelt riskide maandamiseks suuremate laovarude hoidmist ja tõstab kulusid,“ ütles ta. „Venemaa ja Valgevene importkaupade asendamine teiste riikide kaupadega veonduses ja laonduses kallim 31%, puidutöötlemises 28%, metallitootmises 57%, metalltoodete tootmises 63% ja keemiatööstuses 23%.
Arenguseire Keskus on ühiskonna ja majanduse pikaajalisi arenguid analüüsiv mõttekoda riigikogu kantselei juures. Keskus viib läbi uurimisprojekte Eesti ühiskonna pikaajaliste arengute analüüsimiseks, uute trendide ja arengusuundade avastamiseks.
