Miks suhtes olemine nii raske on? Miks me ei suuda teist inimest armastada ja hoida, kuigi tõesti selle nimel pingutame? Miks keegi ei suuda enam suhtes püsida? Kas oleme unustanud, kuidas üldse teisi armastada? Või – veel hullem – mis see armastus üldse on?
Me pole suheteks valmis. Me pole valmis ohverdusteks, kompromissideks, tingimusteta armastuseks, mida see vajaks. Me pole valmis kõike mängu panema, et asi toimiks. Tahame kõike lihtsasti ja anname kergesti alla. Piisab ühest suurest takistusest, et vankuma lööksime. Me ei lase armastusel kasvada ja süveneda, vaid laseme inimestest enneaegselt lahti.
Me ei otsi elus enam armastust, vaid kiireid ja kergesti kätte tulevaid elamusi ja elevust. Tahame kõrvale lihtsalt inimest, kellega kodus filme vaadata ja peol käia, mitte kedagi, kes mõistaks meid isegi süngeimatel hetkedel. Veedame koos aega, mitte ei loo mälestusi.
Me ei taha ju, et elu igav oleks. Me isegi ei taha partnerit kogu eluks, vaid inimest, kes paneks meid siin ja praegu elusana tundma. Kui aga elevus taandub, avastame, et me pole tavaliseks eluks valmis. Me ei usu, et selles midagi väärtuslikku võiks olla, sest kogu aeg tahaks ju seiklust.
Keskendume elu tühistele pisiasjadele, mille kõrvale ei jää isegi ruumi millegi nii suure jaoks nagu armastus. Meil pole aega ega kannatlikkust enam isegi suhtes olla. Meil on kiire ja meie eesmärgid on materialistlikud. Suhteid kasutame selleks, et elu mugavamaks muuta.
Meil on kõiges vaja kiiret rahuldust leida – mida sotsiaalvõrgustikku postitame, millist tööd teeme, inimesed, kellesse kiindume.
Me tahame suhtelt kohe sellist küpsust, mis saabub üksnes ajaga, hingelist sidet, mis saabub aastatega, ühtsustunnet inimeselt, keda veel vaevu tunneme. Selgub, et tänapäeval ei vääri enam miski meie aega ja pühendumust – isegi mitte armastus.
Me veedaksime pigem ühe tunni saja inimese seltsis kui päeva koos ühega. Me usume, et meil peaks olema „valikuid“. Me oleme „sotsiaalsed“. Me usume pigem tutvuste sõlmimisse kui tuttavate tundmaõppimisele. Oleme ahned ja tahame kõike korraga. Väikseimgi meeldimine on piisav põhjus suhtesse hüpata ja kellegi atraktiivsema leidmine piisav, et lahkuda või vähemalt kõrvalehüpet kaaluda.
Me ei taha ühes inimeses tema parimat otsida. Ta peab kohe ideaalne olema! Käime kohtingutel paljudega, aga harva anname kellelegi tõesti võimaluse. Kõik valmistavad ju pettumuse!
Tehnoloogia on inimesed üksteisele lähemale toonud, nii lähedale, et ei suuda enam hingatagi. Seetõttu eelistame füüsiliselt eemal olla ning teksti- ja häälsõnumeid saata, videokõnesid teha. Me ei tunne enam vajadust kellegi lähedal olla. Meil on kõigist ja kõigest niigi juba enam kui küll. Millest enam rääkidagi oleks??
Me oleme nipernaadide põlvkond, kes ei suuda enam kaua ühes paigas püsida. Pühendumine hirmutab. Oleme hakanud uskuma, et me pole suheteks loodudki. Me ei taha enam kellegagi kodu luua. Juba mõte sellest hirmutab.
Raske on ette kujutada, et peame elu veetma kõigest ühe kaaslasega. Pigem jalutame minema. Püsivus on nagu mingi haigus, millest tuleks elus eemale hoida.
Tunneme, et oleme seksuaalselt vabad, ja usume, et oskame seksil ja armastusel vahet teha. Oleme „seksi enne, mõtle hiljem“ põlvkond: alguses seksime, pärast otsustame, kas tahame partnerit armastada. Seks tuleb kergelt, lojaalsus aga mitte. Seksist on saanud kiire lõbu, mitte kiindumuse väljendamine. See on ajutine rahuldus ja seda me otsimegi.
Suhteväline seks pole ka enam tabu. Suhted on ju nii keerulised. Leidub avatud suhteid, „häid sõpru“ ja niisama voodikaaslasi, üheöösuhteid, lühisuhteid, kohustustevaba kargamist – armastusel on raske kõige selle kõrval tähelepanu saada.
Tänapäeva inimene on nii väga praktiline. Me ei tea enam, kuidas ülepeakaela armuda. Me ei sõidaks isegi armastatud inimese nimel linnast välja. Pikamaasuhted ei tööta. Kuidas saakski, kui mõtleme armastusest, mitte ei armasta.
Sisimas oleme argpükside põlvkond – liiga arad, et armuda, pühenduda, haiget saada, teisi lähedale lasta. Keegi ei pääse meie müüride taha ja ise me sealt ka ei välju, et kellelegi tingimusteta armastust pakkuda. Luusime seal omaloodud müüride taga, otsime armastust ja põgeneme niipea, kui paistab, et oleme sellele lähedal. Korraga ei saa me siis enam hakkama. Me ei taha ju haavatavad olla ja oma hinge kellegi ees laiali laotada.
Ei saa isegi öelda, et suhted meile enam korda lähevad. Me laseme isegi kõige toredamal kaaslasel minna, kui raskeks läheb, sest „meres on ju veel kalu“.
Inimkond on maailma vallutanud, aga armastada enam ei oska. Aga see peaks olema midagi sellist, millest inimeseks olemine üldse hakkab. See ongi evolutsioon?
