“Eile oli lastekaitsepäev ja minu tunded on hoopis teises äärmuses – ma olen pisarais ja mul on nii väga häbi, mul on piinlik ja ma tunnen … et ma olen süüdi. Süüdi sellepärast, et mul on lapsed, et neid on palju. Mul on piinlik meie riigijuhtide ees,” kirjutab aasta ema Aage Õunap avalikus kirjas, mille Pealinn avaldab täismahus.
Armas sõber!
Me pole nii ammu päriselt kohtunud! Lehitsen siin kalendrit ja aastad on juba segigi läinud – millal me õieti viimati kohtusimegi? Kuna viimased nädalad on möödunud ebainimliku pinge all, siis otsustasin, et ei hakka enam kohtumist ootama, vaid kirjutan. Sa ehk, olles maailmaasjades tegus, oskad mulle nõu anda, mida teha. Vahepeal on nii palju juhtunud, et seda kõike enda teada hoida on juba nii valus, et mul on pisarad silmas neid ridu kirja pannes. Emotsionaalselt on see väga raske.
Nagu tead, toimetan juba aastaid lasterikaste perede teemadega, mul endalgi ju juba neli last! Oh, millal see siis veel juhtus, mõtled nüüd. Aga nii see elu on läinud – sul mõjukas ametikoht ja armas laps ning mul igapäevaelu kõrvalt neli armsat last. Olen siis justkui neli korda rikkam?!
Kas panid tähele, et paar nädalat tagasi oli emadepäev ja Estonia teatrimajas toimus pidulik emadepäeva kontsert – sel päeval valiti mind aasta emaks. Minu jalg päriselt seal laval värises, ma ei tea, kas see välja paistis, aga emotsioone oli seal päriselt palju. Endalegi üllatuseks oli mul nendega keeruline toime tulla. Mulle tundus, et laval sõnu ritta seades jäin isegi jänni. Mind, nelja lapse ema, on sellisel tasemel märgatud ja tunnustatud!
Muidugi pean seda tunnustust austusavalduseks kõikide emade vastu, kes kasvatavad keskmisest enam lapsi – pean lasterikkust meie riigi üheks olulisemaks rikkuseks. Kui ei oleks lapsi, poleks ju ka riiki. Kuidas see mõte aga sulle tundub?
Ja tead, tunnustusest tähtsamaks pean tegelikult üldsegi seda, et ma olen emana õnnestunud, et mu oma lapsed olid need, kes mind märkasid ja soovisid mind esile tõsta. Ma olen uhke oma laste ja oma perekonna üle. Aga tegelikult ka tänulik Eestimaale, kus ma olen saanud turvaliselt oma lapsi kasvatada, kus ma olen vaatamata igapäevaelu raskustele olnud ikka toetatud ja hoitud.
Eile oli lastekaitsepäev ja minu tunded on hoopis teises äärmuses – ma olen pisarais ja mul on nii väga häbi, mul on piinlik ja ma tunnen … et ma olen süüdi. Süüdi sellepärast, et mul on lapsed, et neid on palju. Mul on piinlik meie riigijuhtide ees. Ma lihtsalt enam ei mõista. Mina ei ole oma lapsi kunagi sünnitanud raha pärast, nad on minu ellu tulnud ootusest ja soovist. Riigi toetav tugi on olnud lihtsalt boonuseks.
Ja tead, armas sõber, vahel on nelja lapsega olnud ikka paganama raske. See on tuttav tunne, kui rahakotis kõliseb napilt ühe piima jagu münte, et lastele putru keeta, kuid palgapäevani on mitu päeva aega ja siis tuleb laps koolist teatega, et vaja on ekskursiooniraha. Teisel lapsel on tulemas võistlused Eestimaa teises otsas. Kogu tavapärane elu maksab. Nii nagu maksab ka toit, mida ma lihtsalt ei jõua koju enam tuua, sest selle hind on kordades tõusnud. Ja kuigi on väga-väga keeruline, ma ei vingu ja ei virise, vaid püüan hakkama saada, kuigi vahest väga valusa hingehinnaga. Ja muidugi on raha lõppkokkuvõttes teisejärguline, aga siiski teatud piirini eluliselt oluline, et toetada lapsi nende õpingutes ja toimetulekus. Ma ei tule ka paluma ega anuma. Kuid palun ainult üht – palun ära alanda ega solva suurte perede emasid. Nii nagu see on praegu juhtunud.
Ühesõnaga sain südamelt ära rääkida.
Sinu Aage
