Vahendame Teet Kalmuse arvamust/artiklit
Tänane kokkuvõte Ukrainaga seotud sündmustest (16.03). Infot on mul nii palju, et võiksin kirjutama täna jäädagi, aga teen siis mingi valiku. Olukorrast rinnetel kirjutab hästi Igor Taro, tänane postitus on tal suurepärane. Soovitan soojalt.
Eile oli ETV-s “Esimene stuudio”, kus külaliseks oli Kristi Raik. Erudeeritud, intelligentne, oma sõnu täpselt valiv, samas nauditavalt selge ja loogilise mõtlemise ja jutuga. Nagu on ka meedias meie kõrgemad sõjaväelased. Ma olen väga uhke, et meil on sellised inimesed riigikaitsega seotud.
Kristi Raiki jutust jäi selgelt meelde tõdemine, mis on täiesti õige – iga sõda lõpeb alles siis, kui ühel poolel on talumatult valus. Kui ta saab aru, et sõja jätkamine toob suuremat kahju kui kasu. Ukraina seisab, neil on raske, aga iga järgnev päev ei muuda suures plaanis eriti midagi. Erinevalt Venemaast, kellel kõik asjad kihutavad kolinal allamäge. On esimesed signaalid, et nüüd on Venemaa see pool, kes on rohkem huvitatud mingi lahenduse leidmisest. Suurt pilti vaadates oli eile mitmeid väga kõnekaid detaile.
Kõige olulisem oli Lukašenko teadaanne, et Valgevene armee ei lähe sõtta. See on vägagi märgiline ning eriti valusalt lööb see Venemaa enda pihta, sest Valgevene väed oleksid Ukraina jaoks olnud suureks täiendavaks probleemiks eeskätt Kiievi ümbruses. Väga suureks. Valgevene armeele võrdväärset täiendust reservidest Venemaal võtta ei ole. Ukraina armee omakorda nüüd saab liigutada osa vägesid lääne poolt Kiievi suunda. Lukašenko on täielik konjukturist, ta ei oleks seda avaldust teinud, kui ta ei teaks, mis kulisside taga toimub ja kui valus juba tänasel päeval Venemaal on. Eile andis Venemaa teada, mida nad plaanivad rakettidega pommitada ja selline ettehoiatus oli samuti märk muutustest, varem seda ei tehtud. Väike, aga siiski. Uudistesaates plakatiga olnud naine sai ainult trahvi 250 eurot, mis mõjub täieliku režiimi nõrkusena. Iga selline märk on kõnekas.
Ukraina kangelaslinnad on nii Sumõ, Tšernigiv, Harkiv kui Mariupol. Sumõ ja Tšernigivi kaitsjad hoidsid väga efektiivselt tagasi Venemaa armee Kiievi suunal edenemist. Ja hoiavad siiani. Seal on loodus, mis võimaldab hästi partisanitegevust ning kogu energia on suunatud eeskätt Venemaa armee logistika halvamisele. Edukalt, sest Venemaa armee kõige defitsiitsem tehnika on kütuseveokid, neid lihtsalt on nii palju hävitatud, et pole enam asemele võtta. Tänase teadmise järgi seisavad põhjas linnad nii tugevalt, et seal pole Venemaal olukorra paranemist lähiajal oodata. Kui üldse.
Otse loomulikult mõjutab see kõike Kiievi kaitsmisega seotut. Kiievi ümberpiiramise seiskohast oli ülioluline sündmus Venemaa tankipolgu hävitamine Brovarõs, see oli Venemaa armee oluline löögirusikas. Polgu riismed liikusid tagasi põhja poole, kus peale regrupeerimist liikusid ida poole, et üritada koos teiste väeüksustega Harkivist idas läbimurret lõuna poole, et võtta suur Ukraina väeüksus kotti. Sõjaväeliste ekspertide hinnangul on Venemaa loobunud (vähemalt ajutiselt) Kiievi suunal väga aktiivsest sõjategevusest ning tegevuse teravik on nii idas kui lõunas. Loomulikult aeg-agalt pinge hoidmiseks tulistatakse elumajasid, aga ei enamat. Valgevene armee kõrvalejäämine vähendab kordades tõenäosust, et Kiievi ümber üldse suudetakse ümberpiiramine lõpuni viia, eesmärk on ära sisuda suurt Ukraina armee väekontingenti, kes on pealinna kaitsel, samal ajal ise üritades edu saavutada teistel rinnetel. Et mitte lasta Venemaa armeel ennast mugavalt tunda, on just nüüd Ukraina armeel vasturünnakute aeg ja koht, kuni selleni välja, et kogu Venemaa väegrupeering Kiievi all ohtu seada.
Lõunas läksid Venemaa armeel asjad paremini, eriti lääne suunal. Sõjaväeliste eksperide hinnangul olid seal Venemaa parimad väeüksused, kes tegid asju õigesti ja ukrainlased vastupidi, tegid mitmed tõsised möödalaskmisi vägede juhtimisel. Aga nüüd on nad Mykolavi juures pidama jäänud, nende rünnakud on järjest tagasi löödud ning Ukraina armee kaitsepositsioon on hea. Milles asi? Loodus, sest seal on nüüd järjest jõed, mida on vaja Venemaa armeel forsseerida, aga jõe ületamisel on väeüksusel kohe vaja tugevdada tiibasid, aga selleks jõudu ei jätku. Seni sisuliselt eksimatult tegutsenud väeüksus hakkas vigasid tegema, kaotatud on nüüd päris palju nii inimesi kui tehnikat. Täiesti arusaamatu oli selle grupeeringu ühe osa pealetung Krivoi Rogi suunal, mis võttis veelgi vähemaks võimalust edasiliikumiseks Odessa suunal. Ukraina armee on saanud seal täiendust ning Venemaa armee edasiliikumine vägagi problemaatiline.
Ukraina armee jaoks on kõige keerulisem olukord idas, kus Venemaa üritab suure Ukraina väeüksuse kotti võtta, aga see ei ole lihtne. Arengutest seal ei oska hetkel täpsemalt kirjutada, aga kindlasti on ees väga vihased lahingud.
Huvitava analüüsi tegi üks Israeli ekspert, kelle hinnangul ei ole Ukraina droonid sõjategevuses määrava tähtsusega. Küll aga on Venemaa armee suurim nõrkus selle väiksus. Telekast näidatavad suured vallutatud territooriumid ei vasta tõele, sest Venemaa armee kontrolli all on osaliselt ainult suuremad teed, aga kõik muu territoorium mitte. Sisuliselt kogu tagala on kaitseta ja Ukraina üksused tegutsevad seal aktiivselt, keskendudes logistika halvamisele. Lisame territoriaalkaitse ning neile lisaks relvastatud talumehed. Sellisel kujul võib küllaltki võimas väeüksus liikuda sügavale vastase territooriumile, aga muutudes nii ise järjest haavatavamaks. Kui kohale ei jõua kütus, toit ja lahingumoon, siis on võitlusvõime langus möödapääsmatu. Möödapääsmatu ja just täpselt seda Ukraina hetkel teebki. Seda on Venemaa õhujõududel ka keeruline takistada.
See on sõjaline tegevus. Ootamatult kiirelt on aga katastrofaalne reaalsus kohale jõudmas Venemaa majanduses. Venemaa võimalikust pankrotist riigi tasandil ei hakka kirjutama, sellest on head ja informatiivsed lood meedias olemas, küll aga lisan mõned infokillud nö rohujuure tasandilt. Selgus, et lähinädalatel saavad ladudest otsa kuullaagrid, aga ilma nendeta transport ei liigu. Asendada neid pole võimalik, sest maailmas on suurimad tootjad Rootsis ja USA-s, aga sealt pole lootustki varuosasid saada. Väljapääsmatu olukord. Lennukitele varuosade tarnimisest loobusid ka Hiina ettevõtted, neid ei tule. IT-rindel hakati ehitama politseiriigile sobivat lahendust, aga mis nõuab väga suurt serveriparki. Lähinädalatel olemasolevad varud ammenduvad ja juurde võtta pole mitte kuskilt, tarnetest loobus ka Huawei, sest paljude komponentide intellektuaalomand on USA ettevõtete valduses ning neid komponente Venemaale müües oleksid Hiina ettevõtted koheselt USA sanktsioonide all. Hiina ärisektorist ei taha mitte ükski vähegi globaalsema haardega ettevõte sellist staatust.
Ja nii tekivad Venemaa kiiresti ületamatud probleemid ka seal, kus seda ei osatud oodata. Putini alluvad rääkisid juhile seda, mida see soovis kuulata – et me saame ise suurepäraselt kõige tootmisega hakkama ja Putin uskus ka. Reaalsus on seda valusam. Venemaal on iga päevaga majanduslikult aina valusam. Riigi pankrott hävitaks pikemaks ajaks igasuguse suurema investeerimise välismaalt, isegi kui olukord peaks sõjarindel lõppema.
Lõppu lõik Venemaa infosõjast. Kirjutasin paar päeva tagasi, et väga vale on jagada vaenlase materjale. Nimetasin selles kontekstis ka Raivo Vare nime. Kui nimetasin teda vales kontekstis, siis minu vabandused Raivo Vare ees. Jutt siis mingist väidetavast Venemaa strateegilise mõtlemise kojast või mis iganes (ei hakka täpset kirjapilt panema, muidu mõni läheb seda jama ka lugema). Sama artikkel, millest kirjutab minu suureks arusaamatuseks EE-s Indrek Lepik. Sellel puudub igasugune seos analüütikaga, see on soovmõtlemisest kantud haige sonimine, et demoraliseerida ja hirmutada läänt. Täpselt samasugust jama ajab nüüd ka suust välja Solovjov, kes vaat ei karjub eetris seda tehes. Selle kohta tahaks Solovjovile öelda Putini sõnadega, et pole midagi teha, kaunitar, tuleb ära kannatada.
Au Ukrainale!
Allikas. Facebook: Teet Kalmus
