Mõned inimesed usuvad siiralt, et edu, tähelepanu või tunnustus peaksid nendeni jõudma iseenesest. Nad ei pruugi seda kunagi otse välja öelda, kuid nende mõtteviis peegeldub sageli igapäevastes vestlustes. Psühholoogia järgi võib selline hoiak olla seotud õigustatuse tundega – veendumusega, et inimene väärib rohkem kui teised, sõltumata oma panusest.
Oluline on meeles pidada, et üksik lause ei kirjelda inimest täielikult. Kõik võivad neid väljendeid aeg-ajalt kasutada. Kui aga need muutuvad harjumuspäraseks ja korduvad pidevalt, võivad need peegeldada sügavamat suhtumist.
1. „Miks just mina?“
See küsimus võib olla täiesti loomulik raskel hetkel. Kuid kui inimene kasutab seda iga väiksema ebamugavuse puhul, võib see viidata uskumusele, et elu peaks tema suhtes alati õiglane ja lihtne olema.
2. „Keegi ei hinda seda, mida ma teen.“
Tunnustus on oluline kõigile. Kui aga inimene ootab pidevalt kiitust ega märka oma panuse tegelikku mõju, võib ta hakata uskuma, et maailm jätab talle teadlikult võlgu selle, mida ta enda arvates väärib.
3. „Mul oleks pidanud juba ammu rohkem olema.“
See võib käia raha, karjääri, suhete või elukvaliteedi kohta. Sageli keskendutakse sellele, mida pole saavutatud, mitte sellele, milliseid samme on eesmärkide nimel tegelikult astutud.
4. „Teistel lihtsalt veab.“
Mõnikord mängib õnn tõesti rolli. Kuid inimesed, kes omistavad teiste edu ainult vedamisele, jätavad sageli tähelepanuta aastatepikkuse töö, õppimise ja järjekindluse, mis edu taga võib olla.
5. „Ma väärin enamat.“
Enese väärtustamine on tervislik. Probleem tekib siis, kui inimene usub, et suuremad hüved peaksid tulema ilma vastava pingutuse või vastutuseta.
6. „See pole minu süü.“
Vastutuse vältimine on üks levinumaid märke, et inimene näeb probleeme alati enda ümber, mitte enda otsustes. Ta leiab sageli põhjuseid, miks olukordades on süüdi keegi teine.
7. „Inimesed peaksid mind rohkem aitama.“
Abi küsimine ei ole nõrkus. Kuid kui inimene eeldab, et teised peavad tema probleemid lahendama, võib see viidata ebarealistlikele ootustele ümbritsevate suhtes.
8. „Elu pole minu vastu aus.“
Elu ei kohtle kõiki võrdselt ning ebaõiglust kogevad mingil hetkel peaaegu kõik. Kui see mõte muutub aga püsivaks maailmavaateks, võib inimene jääda kinni ohvrirolli ega märgata võimalusi, mis aitaksid edasi liikuda.
9. „Miks mina pean pingutama?“
See on võib-olla kõige kõnekam lause. Edukad inimesed mõistavad, et eesmärkideni jõudmine nõuab järjepidevat tööd. Kui aga inimene usub, et pingutama peaksid teised, mitte tema ise, võib ta hakata tundma, et maailm on talle midagi võlgu.
Mõttekoht
Enamik meist on mõnel raskel päeval öelnud mõne neist lausetest. See ei tähenda automaatselt, et meil oleks õigustatuse tunne. Oluline on märgata, kas need mõtted on ajutised või on neist saanud harjumus.
Elu ei anna alati kõike õigel ajal ega õiglaselt. Kuid inimesed, kes keskenduvad sellele, mida nad ise saavad muuta, liiguvad tavaliselt kiiremini edasi kui need, kes jäävad ootama, et maailm neile midagi võlgu tasuks. Sageli algavad suurimad muutused hetkel, kui lõpetame küsimise, mida elu meile võlgneb, ja hakkame küsima, mida saame ise oma tuleviku heaks teha.
