„Ma ei usu, et kuskil maal on nii õudne rahvas kui Eestis,“ räägib 53 aastat Maarjamaal elanud ukrainlanna pisaraid neelates.
„Ma olin 18, kui mind siia toodi. Elasin Poola piiri lähedal, esimest korda kuulsin vene keelt rongis siia sõites,“ räägib toimetusse helistanud ukrainlanna.
Eestisse sattus naine 1969. aastal, kui Ukrainas aega teeninud eesti mees ta naiseks võttis ja oma koju kurja ämma juurde tõi.
„Eestlased üldse ei sallinud mind, kõndisin üks laps kärus, teine käekõrval, kui mulle hõigati „vene Marusja, mine minema!“. Mind lükati ja tõugati, tööl öeldi „mida need muulased siia ronivad!“, meenutab puhast eesti keelt kõnelev naine. „Hullemat inimest pole kui eestlane!“
„Ma olen 70 aastane ja mõtlen, kust nüüd järsku see suur armastus ukrainlaste vastu? Jumal, ma ei saa öösiti magadagi, mõtlen selle ülekohtu peale, mis mulle osaks sai! Miks mina teistsugune inimene olen kui praegu siia tulevad ukrainlased,“ ei mõista naine ja hoiatab kaasmaalasi, et siin on raske elada.
„Nüüd inimesed nutavad ja tunnevad kaasa, aga mind aeti igalt poolt minema!“
Naise sõnul on tal praegu elus lõpuks ometi kõik hästi, ka joodikust mees on surnud. „Mul on oma maja, pole kellelegi midagi võlgu. Lastel on kõrgharidus, lapselapsed on olemas.“
Ta möönab, et tema lapsed ja lapselapsed peavad end eestlasteks ja näevad maailma teistmoodi kui tema, kes on pidanud noorest peast kodumaalt lahkuma ja Eestis uut elu alustama.
„Oleksin ma teadnud, kuhu mind tuuakse,“ hakkab naisel läbielatut meenutades taas hääl värisema. „Ma ei teinud kellelgi liiga, pidin ära õppima kaks võõrkeelt – eesti ja vene keele, aga mind kiusati ja mõnitati. Mingit suurt armastust ei olnud nagu praegu.“
„Õudne rahvas! Kuskil mujal ei ela nii hirmsaid inimesi,“ on ta veendunud.
Loe edasi SIIT
Allikas. õhtuleht
