„Mind tõugati ja sõimati“: 53 aastat Eestis elanud ukrainlanna valus ülestunnistus
Üks Eestis üle poole sajandi elanud ukrainlanna jagab oma rasket kogemust, mis erineb tugevalt tänasest toetusest Ukrainast saabunud inimestele. Tema sõnul on tal keeruline mõista, miks suhtumine on ajas nii palju muutunud.
Naine sattus Eestisse noorena, vaid 18-aastaselt, kui abiellus Ukrainas teeninud eesti mehega. Ta meenutab, et oli pärit Poola piiri lähedalt ning kuulis vene keelt esimest korda alles rongis teel Eestisse.
Uus elu ei olnud aga lihtne. Tema sõnul ei olnud ta siin teretulnud ning ta koges nii tänaval kui töökohal vaenulikku suhtumist. Lastega liikudes olevat teda sõimatud ja tõrjutud ning ka tööelus tuli tal taluda halvustavaid kommentaare.
Naine räägib, et pidi kohanema täiesti uue keskkonnaga, õppima ära nii eesti kui vene keele ning alustama elu võõras kohas ilma toeta. Tema sõnul jättis see kogemus sügava jälje, mille mõju tunneb ta siiani.
Täna, 70-aastasena, ütleb ta, et ei suuda mõista, miks suhtumine ukrainlastesse on nüüd nii toetav ja kaastundlik. See tekitab temas segadust ja valu, sest tema enda kogemus oli hoopis teistsugune.
„Täna tuntakse kaasa ja aidatakse, aga mind tõugati eemale,“ kirjeldab ta oma tunnet.
Samas tunnistab naine, et tema elu on praeguseks stabiliseerunud. Tal on oma kodu, lapsed on haritud ja perel läheb hästi. Tema järeltulijad peavad end eestlasteks ning näevad elu teise pilguga kui tema.
Ometi on minevikukogemused jätnud sügava emotsionaalse jälje. Ta meenutab, et ei teinud kellelegi halba, kuid pidi siiski taluma kiusamist ja tõrjutust.
Tema lugu peegeldab, kui erinev võib olla inimeste kogemus sõltuvalt ajast, oludest ja ühiskonna hoiakutest – ning kui kaua võivad need kogemused inimesega kaasas käia.>
Loe teisi huvitavaid postitusi SIIT
