Kontrollid oma telefoni enne, kui oled täielikult ärgata jõudnud
Hommikusöök ja kohv pole veel valmis, aga olulised asjad kõigepealt – uurid, kas öösel on Facebookis või Instagramis midagi toimunud. Kui juba Facebook on lahti, saadad ehk ka mõned kiired sõnumid, heidad pilgu e-kirjadele ja mängid minut või paar mõnda nutimängu. Möödunud on juba pool tundi ja suure tõenäosusega jääd sa tööle hiljaks.
Jääd magama telefon käes
Vähemalt pole sa üksi. Rohkem kui üks inimene kümnest vanuses 18–24 uinub iga päev telefon käes.
Läbid viis leinastaadiumit enne, kui telefoni kotipõhjast suudad üles leida
„See on seal sees, see peab olema mul kotis, ma ei ole oma telefoni ometi ära kaotanud, see on ju kuskil siin. Ei, see on kadunud, ma ei suuda uskuda, et see on kadunud, tobe telefon! Ma pean nüüd uue ostma ja see on nii tüütu, aga võib-olla, kui ma need 20 senti annetan, mis ma kotipõhjast leidsin, ilmub telefon maagiliselt kuskilt taskust välja. Ei, sellest on ikka kahju, see on kadunud ja igaveseks. Kõik mu fotod, mu märkmed ja olulised mõtted. Ilmselt pean uue telefoni ostma. Võib-olla on uus algus isegi meeldiv, parem kaamera ja rohkem mälu. Siin see ongi! See oli kogu aja laual!“
Sinu nutitelefonil on automaatsed teavitused, kuid kontrollid oma telefoni iga kahe sekundi tagant igaks juhuks, kui need on maagiliselt töötamise lõpetanud.
See on kindlasti võimalik. Vahel tulevad teavitused viitega. Tehnoloogia ei ole perfektne ja sa ei taha ju jääda ilma uue sõnumi või Snapchati-adrenaliinist.
Jagaksid kellegagi pigem oma hambaharja kui telefoni.
Mõned asjad on lihtsalt äärmiselt isiklikud, olgu selleks siis bakterid suus või sõnumid, mida on aastaid kogutud. Aga sinu jaoks tundub turvalisem riskida esimesega ja see on täiesti normaalne. Üks inimene kümnest vanuses 18–24 on valmis jagama oma hambaharja lähedase sõbraga, aga ainult üks inimene kahekümnest ütles, et tunneb ennast mugavalt, andes oma telefoni kellelegi teisele kasutada.
