„Rasedusest ma suurt ei taibanud, sünnitus oli puhas õudus ja sellele järgnev trauma kogu eluks. Mul puudus ematunne ja olin seesmiselt üleni katki,“ meenutab noor ema aega, mida ükski teismeline ei peaks läbi tegema.
Täiesti juhuslikult sattusin rääkima Annelega (43), tubli ja edasipüüdleva kuue lapse emaga. Kui kuulen, et ta sünnitas esimest korda juba 14-aastaselt, palun tal end mulle rohkem avada. Tema esimene vastus on resoluutne: mitte mingil juhul. „Ma ei taha neid kommentaare internetis, mis viibutavad näpuga, et ise oled süüdi…“ Veidi hiljem suudan ta siiski ümber veenda. Üsna kiirelt selgub tõsiasi, et seal pole vähimatki pistmist ise süüdi või rumal olemisega.
Annele on pärit alkohoolikute perest. Oma isa pole ta kunagi näinud, ema oli tihti joogine, kasuisa väärkohtles Annelet. Emalt armastust ta ei tundnud, kuulis vaid etteheiteid ja pahandamist. Teismeliseks saades hakkas tüdruk lähedust ja hoolivust otsima väljapoolt kodu, koolis enam ei laabunud. „Kohtusin oma esimese abikaasaga. Väga hooliv ja tore poiss, 19-aastane. Mina olin 14. Oli 1992. aasta, ega siis ei räägitud rasestumisvastastest vahenditest…“ jääb Annele jutt pidama. Peagi said nad poiss-sõbraga teada, et teismeline Annele on lapseootel. „Mu toonane naistearst ütles, et kui teen aborti, ei pruugi enam kunagi lapsi saada. Nii ma ta alles jätsin,“ tunnistab naine otsuse tagamaid. „Ma olin alles laps, ega ma ei teagi, mida ma siis mõtlesin täpselt. Vist võtsin uudise vastu ja elasin edasi.“
Nii noor pole loodud emaks saama
Rasedusest kuuldes Annele ema raevus. „Ta oli mu peale nii tige, ei saanud aru, kuidas ma nii rumal võisin olla. Nimetas mind litsiks…“ Rasedus kulges tüdrukul üsna probleemivabalt, sünnitus aga oli tõeline põrgu. „Kaks ööpäeva sünnitasin. See oli kohutav, kohutav! Lõpuks kui poiss ära sündis, tehti mulle vereülekanne.“ Annele juures oli sünnituse ajal ka tema ema, kuid tagantjärele teab naine, et sellest oli kahju rohkem kui kasu. „Ema käis iga mõne aja järel haigla ees suitsetamas ja õlut joomas, sisse tulles ei kuulnud ma muud, kui seda, kui läbikukkunud ja lõdva püksikummiga ma olen. Olin neliteist ja seesmiselt katki.“
Loe edasi SIIT
Allikas. perejakodu.delfi.ee
