Kasuisa väärkohtlemine, ema vaikimine ja teismeline ema: Annele lugu, mis algas valust, kuid lõppes tugevusega
Annele (43) sai emaks 14-aastaselt, kasvas alkohoolikute peres ja elas läbi väärkohtlemise, kuid tõusis kõigest üle, kasvatas kuus last ja leidis lõpuks oma sisemise jõu.
Täiesti juhuslikult sattusin vestlema 43-aastase Annelega – tugeva ja visalt edasi pürgiva naisega, kes on kuue lapse ema. Kui ta lausub vaikselt, et sai emaks juba 14-aastaselt, tõmbub hetkeks õhk pingeliseks. Küsin, kas ta oleks valmis oma lugu jagama, kuid ta raputab pead. “Ei taha jälle neid kommentaare, kus öeldakse, et ise oled süüdi,” ütleb ta vaikselt. Mõne aja pärast siiski nõustub ta rääkima. Ja juba esimeste lausete järel saab selgeks – see pole lugu rumalusest ega vastutustundetusest, vaid valust, hoolimatusest ja lapsepõlvest, mida poleks pidanud keegi läbi elama.
Annele kasvas alkohoolikute peres. Oma isa ta ei tundnud, ema jõi tihti ning kasuisa väärkohtles teda aastaid. Kodus polnud soojust ega armastust, vaid karjumist, etteheiteid ja vaikust. “Kui teised tüdrukud said kallistusi, sain mina süüdistusi,” ütleb ta. Lähedust otsis ta mujalt, ja kui koolis kõik viltu läks, leidis ta oma esimese armastuse – 19-aastase poisi, kes tundus soe ja hooliv. “See oli 1992. aastal. Keegi ei rääkinud rasestumisvastastest vahenditest ega riskidest,” meenutab ta. Peagi sai ta teada, et on rase.
“Arst ütles, et kui ma teen aborti, ei pruugi ma enam kunagi lapsi saada,” ütleb Annele. “Ma olin laps, ma ei saanud aru, mida see kõik tähendab. Tundsin lihtsalt, et ma pean selle lapse alles jätma.”
Kui ema rasedusest teada sai, vallandus raev. “Ta nimetas mind litsiks, karjus ja häbenes mu ees,” räägib Annele. Sünnitus oli pikk ja piinarikas – kaks ööpäeva kestnud valu lõppes vereülekandega. “Ma olin neliteist. Ja ema istus haigla ees, jõi õlut ja suitsetas, tuli sisse ja sõimas mind. See oli hullem kui füüsiline valu.”
Pärast sünnitust läks Annele ema juurde elama, kuid juba mõne kuu pärast saadeti ta Kaagvere erikooli – noortele tüdrukutele mõeldud kinnisesse asutusse. Beebi jäi kord ema, kord isa juurde. “Ma ei tundnudki ematundeid. See laps oli nagu mu väike vend, mitte poeg. Ma olin ise alles laps,” tunnistab ta. Kaagveres veedetud aastad muutsid teda, ja 16-aastaselt, kui lõpetas põhikooli, abiellus ta oma esimese abikaasaga.
“Siis hakkasin aru saama, mida tähendab olla ema,” ütleb ta. 18-aastaselt sündis tal teine poeg. “Seekord tundsin seda kohe – seda sidet, armastust.” Kuid abielu ei pidanud vastu. Mõni aasta hiljem kohtus Annele mehega, kes tema sõnul muutis kõik. “Ta oli nagu päästeingel. Esimest korda tundsin, et elan tavalist, turvalist elu.” 22-aastaselt sündis tütar, seitse aastat hiljem poeg. Kuid siis, kaheksandal raseduskuul, sai ta mees insuldi ja suri. “See murdis mind. Kõik, mis olin üles ehitanud, kukkus hetkega kokku.”
Annele jäi nelja lapsega üksi. Kuid ta tõusis taas. Mõni aasta hiljem kohtus ta oma praeguse abikaasaga, kellega on koos siiani. Nende perre sündis veel kaks last – tütar ja poeg.
“Kui vaatan tagasi, tundub see kõik nagu mitu erinevat elu,” ütleb ta. “Ma ei saanud lapsepõlve, aga sain lõpuks pere, mida alati igatsesin.” Kõik tema kuus last on nüüd täiskasvanuks saanud või teel sinna. Vanim poeg elab Rootsis ja on ise isa – Annele sai vanaemaks juba 37-aastaselt.
“Kui mu esimene poeg sündis, olin ma laps. Kui tema laps sündis, olin ma lõpuks täiskasvanu,” ütleb ta. “Raskused õpetasid mind. Ma tean täpselt, kelleks ma ei taha saada – oma ema ega isa sarnaseks.”
Täna töötab Annele klienditeenindajana. Ta on õppinud mitu ametit – kokk, turismi- ja klienditeenindaja, teinud autojuhiload ja vene keele kursused. “Elu pani mind kiiresti suureks saama. Aga ma sain hakkama,” ütleb ta rahulikult.
Tema lugu on valus, kuid samas inspireeriv. See räägib lapsepõlvehaavadest, mis ei takistanud teda emaks, naiseks ja inimeseks kasvamast. “Jah, ma tegin vigu. Aga ma olen õnnelik. Mul on lapsed, armastus ja rahu. Ja võib-olla see ongi kõige tähtsam.”
