Kellegi välja kutsumine, olgu see kohtingule, kohtumisele, koostööle või millelegi muule, on kunst, milles mõned inimesed näivad olevat loomulikult osavad. Tegelikult pole nende edu taga mitte mõistatuslik karisma või haruldane anne, vaid selged ja teadlikud harjumused, mis loovad teises inimeses turvatunde, positiivse emotsiooni ja sisemise valmisoleku öelda “jah”. Need üheksa harjumust on lihtsad, kuid üllatavalt tõhusad, ning kui neid järjekindlalt kasutada, muutub iga kutse loomulikuks, enesekindlaks ja edukaks.
Esimene harjumus on siiruse jõud. Inimesed, kes saavad alati jaatava vastuse, ei varja oma kavatsusi keeruliste sõnade või liialdatud fraaside taha. Nad ütlevad otse ja ausalt, mida nad soovivad, ja teevad seda heasoovlikult. Teine harjumus on teise inimese tähelepanu austamine. Nad valivad kutse esitamiseks hetke, mil teine on keskendunud ja avatud, mitte kiirustades ega keset segavaid olukordi. See loob tunde, et kutse on läbimõeldud, mitte juhuslik ajaviide.
Kolmas harjumus on positiivne energia. Inimesed, kes saavad “jah”, lähenevad alati kutsele kerge, sooja ja optimistliku hoiakuga. Nad loovad õhkkonna, kus teisel on meeldiv olla, ja see mõjutab otsust oluliselt rohkem kui sõnad ise. Neljas harjumus on isikupärastamine. Nad ei esita kutseid universaalselt kõigile, vaid teevad selle konkreetsele inimesele sobivaks, kasutades tema huvisid, stiili või ootusi. See paneb teise tundma end erilisena, mitte massipakkumise sihtmärgina.
Viies harjumus on selgus. Edusaajad ei jäta kutset ebamääraseks ega poolikuks, vaid sõnastavad täpselt, mida nad soovivad, miks see oluline on ja kuidas see võiks mõlemale poolele kasu tuua. Selgus loob turvatunde ja eemaldab ebakindluse. Kuues harjumus on õiglane vastutus. Inimesed, kes saavad jaatava vastuse, võtavad enda kanda planeerimise, detailid ja koordineerimise, nii et teine inimene peab tegema võimalikult vähe tööd. Mida vähem pingeid kutsega kaasneb, seda lihtsam on öelda “jah”.
Seitsmes harjumus on empaatia. Nad tunnetavad teise inimese emotsioone ja kohandavad oma lähenemist selle järgi. Kui teine on väsinud, ebakindel või hõivatud, ei suruta peale, vaid pakutakse paindlikkust. Kõige edukamad kutse esitajad on need, kes panevad teise tundma, et tema vajadused ja mugavus on esikohal. Kaheksas harjumus on enesekindlus ilma pealetükkivuseta. Nad ei palu ülemäära vabandavalt ega rõhuv alt, vaid esitavad kutse kindla häälega, justkui kutsumine oleks loomulik, meeldiv ja vastastikku kasulik.
Üheksas harjumus on loobumisvalmidus. Jah, kõlab paradoksaalselt, kuid inimesed, kes saavad sageli jaatava vastuse, on psühholoogiliselt valmis ka eituseks. Nad ei klammerdu ega suru peale ja see loob teises vabadustunde. Vabadus aga suurendab valmisolekut öelda “jah”, sest puudub survetunne. Just see kerge, pingevaba pehmus ongi kutsete kunstis võti, mis eristab oskajaid ülepingutajatest.
Kui soovid, võin koostada sellest teemast ka pikema versiooni SEO-artikliks, lisada näiteid erinevatest olukordadest või luua versiooni, mis sobib Facebooki postituseks ja toob palju kaasaelamist.
Loe teisi huvitavaid teemasi SIIT
