Meeldimispüüdlus on nähtamatu koorem, mida enamik inimesi kannab aastaid, mõnikord aastakümneid. See hakkab tasahilju kujundama meie otsuseid, sõprussuhteid, töövalikuid ja isegi seda, kuidas me oma keha tajume. Me teeme komplimente, mis pole siirad. Me naeratame, kuigi tahaksime eemalduvat. Me ütleme „muidugi, ma saan aidata“, kuigi tegelikult vajaksime puhkust. Ja me teeme seda kõike ühe põhjusega: me ei taha pettumust valmistada. Me kardame, et kui me ei ole alati meeldivad, paindlikud ja teiste ootustega kooskõlas, siis me ei ole armastust ega heakskiitu väärt.
Aga ühel hetkel elus juhtub midagi märkimisväärset. Tavaliselt 30ndate keskel või 40ndates, vahel varem, vahel hiljem. Me hakkame märkama, et pidev meeldimispüüdlus ei too mitte rahu, vaid väsimust. Mitte armastust, vaid sisemist tühjust. Mitte sidet teistega, vaid süvenevat sidetuse tunnet iseendaga. Ja siis, vaikselt, hakkab tekkima küsimus: miks ma teen seda? Miks ma annan ära nii palju oma elust, energiat ja aega, et keegi teine end paremini tunneks, kui selle hinnaks on see, et minu enda hing muutub järjest kergemini katki?
See on hetk, mil algab üks olulisemaid sisemisi muutusi: me lõpetame kõigile meeldida püüdmise. Mitte sellepärast, et me muutume külmaks või hoolimatuks, vaid sellepärast, et me lõpuks mõistame, mis on meie elu tegelik hind. Me mõistame, et me ei saa kunagi kõigile meeldida. Ja mis veel olulisem: me mõistame, et see polegi meie ülesanne.
Kõige esimene muutus selle teekonna alguses on väsimus. Mitte füüsiline väsimus, vaid sügav hingeväsimus, mis ütleb: ma ei jaksa enam olla see versioon endast, kes kõigile sobib. See tunne ei ole nõrkus. Vastupidi — see on sisemine ärkamine, mis näitab, et hing ei ole nõus enam elama elu, mis pole tema oma. Meeldimispüüdlus on nagu kuldne puur: väljast ilus, seest lämmatav. Ja väsimus on märguanne, et uks on hakanud avanema.
Järgneb teine muutus — eneseväärtuse taastumine. See ei toimu üleöö ega dramaatiliselt. See algab väikeste hetkedega, kus sa lubad endal öelda ei. Sa lubad endal valida rahu. Sa lubad endal jätta vastamata sõnumile, mis kurnab. Sa lubad endal lahkuda vestlusest, mis ei toida. Iga selline otsus kasvatab sinu sisemist väärikust tagasi nagu killukesed peeglist, mis on kunagi purunenud. Ja mida rohkem neid killukesi tagasi oma kohale asetad, seda selgemaks saab sinu pilt iseendast.
Kolmas muutus seisneb aususes. Mitte teisi ründavas aususes, vaid rahusündinud aususes. Sa hakkad märkama, et kui oled aus, siis ei ole sul vaja maski. Sa ei pea enam ütlema „see on okei“, kui see ei ole. Sa ei pea naeratama, kui tunned, et tahad vaikust. Ausus ei tee sinust karmimat inimest. Ausus vabastab sind. Ta annab ruumi inimestele, kes päriselt sobivad sinu ellu, ja eemaldab need, kes olid sinu kõrval vaid seni, kuni sa mängisid rolli, mida nad ootasid. Kui sa oled aus, siis inimesed, kes sind väärtustavad, jäävad. Need, kes ei jää, ei oleks niikuinii jäänud.
Neljas suur muutus on ruumi loomine. Kui me lõpetame kõigile meeldida püüdmise, avaneb ruum, mida me polnud varem märganud. Ruumi hingamiseks. Ruumi mõtlemiseks. Ruumi loomiseks. Ruumi olla sina. Meeldimispüüdlus täidab iga väikese prao ajast ja energiast. Kui see surve langeb, hakkab inimene esimest korda tundma, et elu ei ole ülesanne, mida tuleb täita, vaid kogemus, mida saab päriselt nautida.
Viies muutus on piiride tugevnemine. Enne tundusid piirid egoistlikud. Nüüd tunduvad piirid nagu armastus iseendale. Ei ütleme mitte karistusena teistele, vaid kingitusena iseendale. Ja veelgi olulisem: piirid toovad ellu paremaid inimesi. Need, kes austavad sinu ruumi, sinu aega ja sinu tundeid, näitavad end selgemini. Need, kes ainult võtsid, eemaldatakse vaikselt elu kulgemise kaudu.
Kõige sügavam muutus aga on rahu. See rahu ei tule sellest, et maailm oleks muutunud pehmemaks või inimesed tähelepanelikumaks. See rahu tuleb teadmisest, et sina ise ei ole enam oma õnne vaenlane. Sa ei reeda enam iseennast iga kord, kui kellelegi jah ütled, kuigi tahaksid ei. Sa ei lükka enam oma vajadusi tagaplaanile selle nimel, et teised sind kiidaksid. Sa ei looda enam välisele heakskiidule, sest sisemine heakskiit on lõpuks tulnud tagasi sinna, kuhu see alati kuulunud on.
Meeldimispüüdlusest loobumine ei tee inimest kõvaks ega ükskõikseks. See teeb ta tõeliseks. Ja tõelisus on alati tugevam kui ükski mask. Vanemaks saades me ei lõpeta meeldimispüüdmist kapriisi pärast — me lõpetame meeldimispüüdmise sellepärast, et meie hing ei luba enam elada elu, mis ei ole tõene. See on vabanemine. See on küpsus. See on kojusaabumine iseenda juurde.
