Kui me kohtusime, tundus kõik lihtne. Ta oli hooliv, soe ja tähelepanelik inimene ning minus tekkis tunne, et temaga koos saab elu rahulikuks ja turvaliseks. Alguses ei märganud ma midagi, mis oleks andnud märku tema sisemisest ärevusest. Kõik tundus sile ja tasakaalukas, justkui oleksime leidnud omavahel ideaalse rütmi. Alles hiljem hakkas tasapisi selguma, et tema sees elab pidev hirm haiguste, sümptomite ja võimalike terviseohtude ees. See ärevus polnud lihtsalt mure, vaid kõikjal kohal olev vari, mis hakkas mõjutama meie suhte kulgu ja lõpuks muutus justkui nähtamatuks kolmandaks osapooleks, kes seisis alati meie vahel.
Esialgu püüdsin olla mõistev, sest ma nägin, et ta ei tee seda meelega. Ta ei tahtnud kodus püsida sellepärast, et ta ei hooliks minust või ei tahaks maailma näha, vaid sellepärast, et tema keha ja meel reageerisid hirmuga olukordadele, mis olid minu jaoks täiesti tavalised. Iga väljasõit, iga kokkusaamine ja iga argine tegevus muutus tema jaoks võimalikuks riskiks. Ta kartis nakatumist, ootamatuid terviserikkeid, rahvarohkeid kohti ja isegi ilmamuutusi, mis võiksid talle teoreetiliselt kuidagi halvasti mõjuda. Isegi siis, kui arstid olid kinnitanud, et ta on täiesti terve, ei suutnud tema mõistus sellest kinni võtta.
Aja jooksul hakkasid need hirmud meie päevadesse imbuma nii märkamatult, et ma ei saanud enam aru, kus lõppevad tema piirid ja kus algavad minu omad. Planeerisime väljasõitu, kuid viimastel hetkedel ta tühistas selle, sest ta tundis midagi rinnus või arvas, et võib haigeks jääda. Olime valmis minema külla või restoranis käima, kuid tema ärevus tõusis nii kiiresti, et lõpuks loobusime. Sellest sai muster, mida ma enam ei osanud peatada. Minu maailm jäi suuresti koduseinte vahele, sest tema hirmud seadsid meie liikumisele piirid.
Ühel hetkel mõistsin, et see ärevus ei puuduta ainult teda. See puudutas meid mõlemaid. Ma tundsin end mõnikord vangina, kes ei julgenud oma soove välja öelda, kartes, et need tekitavad temas ärevushoo. Tundsin end süüdi, kui tahtsin minna ilma temata. Tundsin end isekana, kui ma tahtsin kogeda midagi rohkemat kui lihtsalt turvalist rutiini. Samal ajal tundsin temast siiralt kahju, sest nägin, kuidas tema enda meel piiras tema elu rohkem kui ükski väline tegur seda suudaks.
Terviseärevus on nähtamatu jõud, mis võib suhteid mõjutada palju sügavamalt, kui inimesed aru saavad. See paneb partneri olema korraga hooldaja, rahustaja ja tugi, samal ajal kui tema enda vajadused jäävad tagaplaanile. Selle olukorra kõige raskem osa pole mitte suletud uksed ega vahele jäänud plaanid, vaid see, kuidas see vaikselt murendab suhte dünaamikat. Armastus võib olla tugev, kuid ärevus leiab alati tee selle keskele, kui sellega ei tegeleta.
Aja jooksul õppisin mõistma, et minu partner ei vajanud kriitikat ega survet, vaid turvatunnet ja professionaalset abi. Ta vajas kedagi, kes aitaks tal mõista, et tema hirmud pole faktid, vaid ärevuse loodud illusioonid. Samal ajal pidin mina õppima, kuidas hoida oma piire ja vajadusi ilma süütundeta. Suhe ei saa püsida, kui üks inimene hülgab ennast teise pärast, kuid see ei saa püsida ka siis, kui ärevus jääb juhiks, kes otsustab, mida tohib tunda ja kuhu tohib minna.
Terviseärevus ei kao üleöö ja see ei taandu ainult heade soovide mõjul. Kuid seda saab juhtida ja leevendada, kui mõlemad pooled on valmis ausalt suhtlema, vajadusel abi otsima ja õppima, kuidas mitte lasta hirmudel võtta üle elu, mis on mõeldud elamiseks. Mõnel päeval tundub see lihtsam, teistel raskem, kuid oluline on mõista, et ärevus ei pea meie suhet juhtima. Armastus võib olla tugevam, kui anname sellele võimaluse.
